Siit tuleb ilmselt mu viimane sissekanne sellelt mandrilt. Uskumatu lugu, aga minu kolm vabatahtlikku kuud on ühele poole saamas. Homme on Sambia-Karmeni viimane päev. Tahes-tahtmata, lõpud kipuvad emotsionaalseks muutuma. Kuidas saaks küll hüvastijätud lõbusamaks muuta? Ilmselt tuleb järgmist reisi planeerima hakata, et oleks, mida oodata. Eks ma siis kujutan ette, et ei jäta hüvasti vaid ikka nägemiseni.

Pühapäeval korraldati minu auks lahkumispidu. Mina teadsin, et see on Teddy sünnipäevapidu, aga osutus hoopis Teddy ja Karmeni peoks, mis oli mulle tõeliseks üllatuseks. Pidu toimus Kasuba elutoas - see sama tuba, kus me esimesed nädalad elasime. Osalejateks peale minu, Teddy ja Lucy olid meie armsad Yofo lapsed. Küll mitte kõik, sest Kasuba elutuba üle 16 lapse lihtsalt ei mahuta. Teddy oli kirja pannud terve eeskava, mille ta peo algul ette luges ning mis punkt punkti järel täidetud sai. Kõigepealt pidas kõnet Teddy, seejärel pühendas Charles laulu Karmenile. Pärast Charlsi laulu esitasid Kombe ja Grace midagi luuletuse taolist ning Mulenga pidas maha väga näitlejameisterliku kõne Hiv/Aidsi vastu võitlemisest (ta ise on 12 aastane ja Hiv-positiivne). 
Seejärel astusid väiksemad poisid üles tantsunumbriga. Ja siis pidi iga üks pidama kõnet - ütlema midagi Karmenile! Ma tundsin end suht ebamugavalt selle suure tähelepanu keskpunktis. Tänutäheks pidasin ise lõpu-kõne. Sellega üllatused veel ei lõppenud, Teddy oli mulle valmistanud kingituse ja esitles seda pidulikult - sain lõpuks oma Sambia kleidi! Lisaks veel koti ja salli ja muud sümboolikat. Ma kinkisin Teddyle natuke Eesti nänni, mis mul tema sünnipäeva puhuks hoitud oli. Peo kulminatsioon oli tortide kinkimine. Lapsed kinkisid mulle tordi, millele oli kirjutatud GOOD-BYE KARMAN! Ja Teddy sai tordi kirjaga HAPPY 26th BIRTHDAY TEDDY! JÄrgnes mõistagi fotosessioon, mis tekitab laste seas alati suurt elevust. Kõik tahavad minuga pilti teha ja siis rabavad fotoka, et pilti näha. Ja see tundub neile alati nii palju nalja tegevat. Kokkuvõttes oli väga armas ja südamlik hüvastijätu-pühapäev. Kahju ainult, et Steffi sellest üritusest ilma jäi.

Ülejäänud viimastel päevadel olen teinud igasugu viimase-korra asju. Käisin viimasel Sunday Marketil, mis on suur ja tore käsitööturg. Üritan igapäev võtta viimast Sambia toitudest - süüa niipalju nsimat ja kana, kui võimalik. Oi kuidas ma hakkan seda toitu igatsema. Esimene asi koju jõudes - otsin üles Aafrika restorani! Täna oli mu viimane pitsa-teisipäev. Teisipäeviti nimelt saab üle Lusaka kõigist pitsa-punktidest 2 pitsat ühe hinnaga, mis tähendab, et ei pea ise kodus süüa tegema. Homme loodan siiski jälle viimast nsimat süüa.

Ahjaa, eile oli erakordne päev - meil sadas vihma! Oh seda rõõmu, kui natuke sooja vett taevast alla tuli! Jalutasime mööda tänavat, vihmast tilkudes, näod naerul. Elu läks ilusamaks ja pilt selgemaks. Kuigi endiselt on jube kuum, nagu keedupotis. Minu telk-maja pidas vihmale vapralt vastu. Ainuke üllatus oli telgitäis sipelgaid - miskipärast pole turisti käsiraamatus kirjas, et vihmahooajal tulevad maa seest välja erilised sipelgad (ja ronivad läbi mu telgipõhjas oleva imepisikese augukese minu valdustesse). Otsustasin seega viimased päevad luksuslikult veeta ja end Euroopalike tingimustega harjutada - pakkisin telgi kokku ja kolisin tuppa. Tänase päeva veetsin mõistagi linnapeal viimaseid pilte tehes ning viimaks ometi oma asju kokku pakkides. See võttis niipalju aega ja energiat, et tühistasin igasugused õhtused väljakutsed, lõpetan nüüd oma viimase blogi ja lähen und vaatama.

Kui midagi erakordselt erakorralist ei juhtu, siis kirjutan järgmise sissekande juba sealt ülevalt, teie poolt maakera. Kui selles polaarkülmuses mu sõrmed klaviatuuril liiguvad muidugi…

This is it! Tervitused. Viimased KUUMAD tervitused kõigile, kes mu tegemiste vastu huvi on tundnud. Tulen ja näitan teile peagi fotosüüdistusi, andke ainult veidi aega aklimatiseeruda. 

Tänan tähelepanu eest! 

Midagi taolist on vist öelnud Karupoeg Puhh? Absoluutne tõde. Käesoleva nädala olen veetnud oma armsaid lapsi külastades ja peredega hüvasti jättes. Ühtlasi jagasin laiali kodunt kaasavõetud nänni. Muuhulgas oli mul kotitäis õhupalle, mis tegid lastele enneolematut rõõmu. Te ei kujuta ette, kuidas nii väiksemate kui ka suuremate laste silmad särama löövad, kui neile ulatada üks tühine õhupall. Oh seda kisa ja kilkamist, kui pall veel täis puhuda ja lendu lasta! Muidugi, nagu lastega ikka, „pill tuleb pika ilu peale” (minu ema kuldsed sõnad, mis mind alati närvi on ajanud) – ei möödunud kaua aega, kui esimesed pallid pauguga tükkideks lendasid, esimene nutukisa kuuldavale tuli ja üksteiselt pallide äravirutamised algasid. Kuna minu kingikott polnud aga kummist, siis üritasin selgitada, kuidas vennad omavahel kõike jagama peaksid ja mossitamise või naermise (see, kelle pall kakti läks, selle üle tegid teised nalja) asemel allesolevaid õhupalle jagada püüaksid. Lõppkokkuvõttes põgenesin lahinguväljalt ja jätsin oma armsad rüblikud mängumaid jagama.   

Teise pere lastele viisin tsirkuse lauamängu, mis tekitas samuti tohutut elevust. Ma pole neid lapsi kunagi veel nii õnnelikena näinud, kui täringut veeretades - kõik lugesid numbreid kaasa, kui üks oma nupuga edasi liikus! Võttis muidugi tükk aega ja energiat, kui suutsin selgitada, et liikumissuund ei ole kaootiline vaid tuleb järgida numbreid. Aga mu meelest on peamine, et lastel lõbus oli. 

Kolmanda pere lapsed said minu (ja Siimu) pehmeid mänguasju ning värvipliiatseid. Kinkimisrõõm on ikka üks tore asi, kui näed, kuidas pisikesed asjakesed mõne väikse mehe päeva nii õnnelikuks muudavad. Vanavanemad olid mulle külaskäigu eest nii tänulikud, et valmistasid lõunaks nsimat ja kõike, mis sinna juurde kuulub. Kuigi oli piinlik seal süüa, kuna tean, et neil tihtipeale endalgi toidust puudus. Aga lõunast keelduda polnud võimalik ja istusin nagu aukülaline seal, vanaema-vanaisaga (minul kõige suurem taldrik ees), samal ajal, kui peretütred ja nende lapsed köögis einestasid. Ma mitu korda küsisin, kas neil on ikka piisavalt toitu seal ja ei mõistnud, miks kogu pere koos ei või süüa. Kõik olevat fain, no problem. No mis ma siis ikka vaidlen.

Kashansi pere lapsed (see on see pere, kus 16 last kasvab) esitasid mulle laulu ja tantsukava ning õpetasid Aafrika mänge mängima. Neil on üks huvitav mäng, mida lapsed igal pool mängivad. Selle nimi on cewen – mina kutsun seda kivi-mänguks. Üritasin välja selgitada, mis on täpselt mängu mõte ja millised on reeglid. Aga kui seitse last korraga tahavad sulle seletada, siis on väga keeruline aru saada, mis täpselt teha tuleb. Igatahes tuleb kive õhku visata ja samal ajal, kui üks kivi õhus on, maas teisi kive edasi tagasi liigutada. Lastel oli muidugi väga lõbus, kui ma üritasin nende vilunud viskeid imiteerida. Mul ei õnnestunud loomulikult mitte ükski katse ja lubasin koju harjutama minna…

Kuna olen siin kolme kuuga isegi orienteerumise selgeks saanud, liiklesin viimasel nädalal mööda peresid üksinda. Ausalt öeldes oli mul hea meel, et Teddyl oli muud tegemist. Sain segamatult lastega mängida ja vanematega vestelda ning viimaseid pilte teha. Teddyl on nimelt hämmastav komme keset jutuajamist järg üle võtta ja pidada järsku maha tohutu pikk kõne, mille sisu võiks kokku võtta ühe lausega. Pidasin need „motiveerivad jutuajamised” üksinda ja vabamas vormis ning minu arust suhteliselt edukalt ise ära.

Teddyga koos käisime aga University of Zambia kampuses, kus samuti üks meie lastest õpib. Mul polnud seni au teda kohata, nii et oli ka viimane aeg. Aus olles, midagi erilist see külaskäik ei sisaldanud. Tutvusin Steveniga, rääkisime tema õpingutest ja vaatasime üle hosteli elamistingimused. Ega mind miski eriti ei üllatunud - olen ju umbes 4 aastat Karu tänava ühikas üle elanud. Või noh, prussakad olid siin pisut suuremad ja ühte voodit pidid jagama kaks inimest. Ülikooli ala ise on suur ja koosneb mitmetest erinevate teaduskondade hoonetest. Kuna siin saab õppida muuhulgas ka loomapidamist, siis kohtasin teepeal isegi lehmakarja. Teisel pool kampust on aga ilusad väiksed järvekesed ja tohutu suur roheline ala, kus tudengid istuvad ja õpivad. Mina käin aeg-ajalt seal järve ääres niisama puhkamas.

Soovisin professionaalsest huvist näha ka ülikooli raamatukogu, mis oli väga suur, väga ülerahvastatud ja väga õhuvaene. Raamatud tundusid olevad küll suhteliselt vanad. Erilist süvenemist riiulitesse ei suutnud teha, kuna taas tuli see kooli-minestus-tunne peale ja pidin õue, liikuva õhu kätte evakueeruma.

Möödunud pühapäeval otsustas Teddy mind viia Kombe perekonna vanaisa juurde. Kombe on see 12-aastane, teate ju küll… Igatahes juba ammu räägib Teddy, et peame selle vanaisaga põhjalikumalt probleemidest rääkima. Jälle ma ei mäleta, kas ma juba olen seda kirjutanud (ma ei saa blogist järgi ka vaadata, kuna kirjutan teksti wordi ja pärast kopin kiiresti-kiiresti netti, kuna ei taha palju raha neti peale raisata). Lugu on nii, et selles peres on peale nende kuue poisi veel vanem, 16-aastane õde, kes saadeti elama vanaisa juurde. Ema ei olevat tütrega läbi saanud vms hämarad põhjused, nagu siin ikka. Olin siis valmis tõsiseks jutuajamiseks selle nn. „ema” isaga. Selgus aga taaskord uus informatsioon – see vanaisa ei olegi tegelikult tüdruku vanaisa ega selle „ema” isa. No tõesti, mul on sellest seebiooperi-mängimisest ausalt öeldes kõrini. Kunagi ei tea, kes on kelle isa või õde või ema või tädi – sugulussidemed tunduvad olevat pidevas muutumises. Igatahes sain selle pere pildi lõpuks enam-vähem selgeks. Teddy pidi kolm korda mulle seletama, enne kui hakkasin midagi aru saama, aga parem hilja, kui mittekunagi. See liba-vanaisa osutus suhteliselt heal järjel olevaks farmer-preestriks ja loomulikult suundusime kogu perega kiriku poole. Ma küll lootsin, et neil see rituaal juba hommikul ära tehtud. Pidin aga ennast väga ebamugavalt tundma, kui kogu pere ennast pühapäevariietesse riietas, naised kontsakingades ja mehed ülikondades. Mina teadsin aga, et lähme maale vanaisale külla ja olin dressipükstes, sandaalides, seljakott seljas. Mis seal ikka, palusin pereemalt laenuks chitenge ja üritasin ennast rohkem pühapäevalikumaks muuta. Sellegi poolest tundsin ennast maailma kõige ebamugavamalt, kui oma veidras riietuses pidin kogu rahva ees, preestri kõrval seisma. Just seda meie „vanaisa” mul teha käskis – tulla kõigi ette, et näidata inimestele kedagi, kes on nii noor ja tuleb nii kaugelt, et teha nii palju head. Mul polnud muud teha, kui seista, naeratada ja higistada. Koduteel korraldasin Teddyle veelkord ristküsitluse erinevate probleemide kohta ja selgus hulka uusi hämaraid asju, millest siinkohal pikemalt rääkima ei hakka. Njaa, patience-patience, seda ma endale kordan siin pidevalt…

Vabal ajal olen käinud taaskord india restoranis ja mõnes ööklubis. Olen siin huvitavasse seltskonda sattunud, selgus, et üks noormees minu kohalike sõprade kambast on endise presidendi poeg ning teine pärit samuti mõjuvõimsast suguvõsast. Mina aga nii suur peoloom ei ole, et nende tüüpidega võidu pidutseda jõuaksin ja enamasti lasen ennast kesköö paiku koju toimetada.

Meelelahutusest veel niipalju, et kolmapäeval jõudis meie kinodesse Michael Jacksoni film, mida ma väga nautisin. Eriti tore üllatus oli see, et kinosaalist väljudes leidsime MJ isiklikult fuajees esinemas! Nimelt üks kohalik noormees oli pool oma elu pühendanud MJ tantsu ja laulude õppimisele ning esitas neid nüüd taolise kirega, et raske vahet teha tema ja tõelise popikuninga vahel. Peagi kogunes ta ümber suur rahvahulk ja ei läinud kaua, kui kohalike televisioongi saabus. Hiljem kuulsin, et ta teenis selle õhtuga üle miljoni (kvaatsa muidugi)! Njaa, Michael Jackson never dies.
This is it!  

Teisipäevast alates on meie telkimisplatsil üks roheline telk vähem – saatsin Steffi koju. Saime küüti lennujaama ühelt meie tuttavalt india-onult. Irooniline oli aga see, et Steffi oli juba ammu ära lennanud, kui meie india-onuga ikka lennujaamas passisime. Nimelt valitseb Sambias kütuse-defitsiit. Nii uskumatu, kui see ka pole, siin tuleb aeg-ajalt selliseid asju ette. Ja juba ligi kaks nädalat ei ole Sambias bensiini! Tol päeval tuli aga natuke kütust lennujaama tanklasse ja kuna meie auto bensiininäitur hakkas vilkuma, pidime võtma järjekorda – 30 auto järgi. Seda nalja pole ma enne näinud, et kaks tundi kütuse järjekorras tuleb seista. Ja pooled autod järjekorras liiguvad edasi inimjõul. Õnneks oli meie sõbral lõuna-võileib kaasas, mida ta lahkelt minuga jagas. Nii veetsime toreda pärastlõuna autos istudes ja ilmaelu üle imestades. Olime isegi õnnelikud, et oma 20 liitrit (see oli maksimum limiit, mis anti) lõpuks kätte saime – linnas ringi sõites võib näha 50-60 auto pikkuseid järjekordi, mis ümbritsevad bensiinijaamu. Inimesed ööbivad koguni autodes, et järjekorra kohta mitte kaotada. Minu postmargi-defitsiidi-probleem on sellega võrreldes suhteliselt kahvatu…

Enne Steffi lahkumist saime valmis oma GE (Global Education) Activity projekti – tegime lühikese videointervjuu ühes meie peredest. Nüüd tuleb meil see kuidagi kokku lõigata-kleepida-kirjutada ja erinevatesse keeltesse tõlkida. Igatahes video-intervjuu tegemine oli meile mõlemale väga huvitav ja rikastav kogemus, ootan põnevusega, milliseks kujuneb selle lõpptulemus.

Viimasel nädalal külastasime taaskord meie peresid ning peamine teema oli Steffi hüvastijätt ja lõpp-sõnad peredele. Teddy programmis on see märgitud kui „Steffi and Karmen motivation talk”. Eks me siis üritasime neid motiveerida, ühtlasi teha kokkuvõtteid oma tähelepanekutest, teha ettepanekuid, soovitusi ja jagada ka kriitikat. Paaris peres kujunes meil välja väga huvitav arutelu lapsevanematega (iseäranis vanaisadega) teemal haridus, vaesus, kultuurierinevused, pereväärtused, extended-family jne. Üks asi, mida me mõlemad Steffiga siin õppisime, on (kurb) tõdemus, et siinne extended-family (laiendatud perekond? Noh see, kui koos elavad lisaks emale-isale-lastele veel vanavanemad-onud-tädid-nõbud-jm-lehma-lellepoegadeni välja) süsteem on pigem probleemide allikas, kui lahendus. Mul oli ennem arvamus, et mida rohkem inimesi, seda toredam elu – kõik aitavad kõiki ja hoolitsevad üksteise eest vaatamata kasinatele majanduslikele ressurssidele. Me oleme siin kokku puutunud aga mitmete lugudega (nii YOFO kui ka isiklike tutvuste kaudu), kus suurem sugulaste kooslus tekitas hoopis pingeid, hierarhiate kujunemist sugulussidemete alusel ja võimu kuritarvitamist, sageli ka laste väärkohtlemist. Ühe perekonna vanaisa ütles välja oma ausa arvamuse, et lastekodu on vanema(te)ta jäänud lapsele parem koht, kui taoline kommuun-perekond, kus keegi ei võta kellegi eest vastutust ega taga seega lapsele vajalikku hoolt. YOFOs on selliseks näiteks Kashanshide perekond, kus elavad 11 täiskasvanut ja 16 last. Ainuke, kes korda luua üritab, on 70ndates kehva tervisega vanaisa. Meie suureks üllatuseks selgus, et paljud lapsed ei olegi orvud, ka nende emad elavad samas peres. Sellest hoolimata on lapsed ilma järelvalve ja vanemliku hoolitsuseta. Valitseb teatud mentaliteet, et kõigi-lapsed on ühtlasi mitte-kellegi-lapsed… Selle pere vanaisaga pidasin maha pika diskussiooni, mille tulemusena selgus, et tõepoolest – selleks, et laste ellu korda luua ja neile sobilik õpi- ning kasvukeskkond tagada, on ainus lahendus saata nad internaatkooli. See perekondade teema on igatahes huvitav ja pikemat arutlemist nõudev.

Muidu olen endiselt ainuke eestlane, keda seniajani Sambias kohanud olen. Ausalt öeldes väsinud 2,5 kuud selgitamast mis on minu nimi (see on kohalikele enneolematult keeruline, pean alati umbes kuus korda üle kordama, et ma pole GORMAN, GARMAN ega CAAMÄN vms), mis või kus on Estonia ja kuidas ning miks seal nii vähe inimesi elab. Rääkimata ülejäänud traditsioonilistest küsimustest nagu „mida sa siin teed”, „kaua sa juba Sambias oled”, „kaua sa veel Sambias oled”, „mida sa kodus teed”, „mida sa Sambiast arvad” jne jne jne. Vahest teen veidi sohki ja ütlen, et olen Lusakast, mu nimi on Maluba ja kiirustan tööle. See välistab edasise poole-tunnise küsimuste seansi ja laseb mul rahulikult oma teekonda jätkata.

Eile oli mul huvitav võimalus mängida terve päev arsti-assistenti. Nimelt käib meie backpackerites üks tore iraanlasest-ameeriklasest arstionu, doktor Shahab Sargazi, kes on Aafrikas ühte erialast projekti tegemas (ta on erialalt kardioloog). Ühtlasi teeb oma vabast tahtest vabatalikke vastuvõtte ühes väga suure ja vaese compoundi väikeses erakoolis. Ta kutsus mind kaasa oma päeva veetma. Oli väga huvitav kogemus ja nägin taaskord enneolematut vaesust (nii materiaalset kui vaimset), milles kohalikud siin elavad. Kuigi tegu oli erakooliga, oli see vaesem, kui senikülastatud riiklikud koolid. Klassides polnud peale tahvli ja puupinkide midagi. Ei aknaid, uksi ega elektrit. Lapsed olid aga armsad nagu ikka ja õpetajad sõbralikud nagu ikka. Eriti huvitav oli muidugi doktori vastuvõtt, kus nägin nelja erinevat patsienti ja osalesin koos doktoriga huvitavates vestlustes. Mul tekkis tunne, et sobin oma teadmiste poolest siin samuti arstiks. Hämmastasin koos doktoriga inimeste elementaarsete teadmiste puudumiste üle, mis puudutab tervist ja haigusi ning nende mõlemaga ümberkäimist. Andmekaitseseadust silmas pidades ma neid lugusid hetkel pikemalt kirjeldama ei hakka. Teine põhjus on siinkohal mu laiskus järjekordse lehekülje sisse trükkimisel.

Minu järelejäänud aeg siin kulub kõige tõenäolisemalt perekülastusi jätkates. Seekord pean ilma Steffita motiveerivaid kõnelusi pidama, mis pole mulle mõistagi mingi probleem. Hahaa. Pered on toredad ja lahked ning kohati liigagi avameelsed. Näiteks on siinsetel inimestel kummaline süüdimatu komme küsida endale kõike, mis meeldib. „Mulle meeldivad su päikseprillid, anna need mulle” (ütles üks tädi mulle), „Sul on ilus fotokas, anna see mulle” (ütles teine tädi Steffile). Inimesed ei häbene selliseid asju küsida. Doktor Shahab näiteks rääkis, kuidas Etioopia haiglas töötades üks medõde tahtis tema ilusat vererõhuaparaadi karpi omale kosmeetika hoidmiseks. Doktor ei olnud ka kade poiss ja andis. Mina muidugi ei häbene jällegi „ei” öelda. Ma ei mäleta, kas juba olen teile sellest rääkinud kuidas sambialased ei oska „ei” öelda. Kui nad sinu küsimusele vastust ei tea (kasvõi elementaarne tee küsimine tänaval), siis hakkavad mingit ümmargust mulli ajama. Samuti meeldib inimestele siin lugusid välja mõelda. Samale küsimusele võid erinevaid inimesi küsitledes saada kümme erinevat vastust. Kokkuvõttes tuleb kasutada tõenäosusteooriat, et oma tõde välja selgitada. Tihtipeale jääb tõde muidugi mõistatuseks ja tuleb leppida teadmisega, et kõiki asju sa lihtsalt teada ei saa.

Ilma-uudistest niipalju, et minu suureks õnneks ei ole vihmaperiood veel alanud. Kuigi sel aastal olevat siin kõik erakordselt teisiti (erakordselt kuum suvi, erakordselt palju moskiitosid ja erakordselt varem algav vihmaperiood). Mina tegin oma ettevalmistused igatahes ära – sidusin pealmise telgikatte alumise külge kinni ja ostsin omale suure Sambia värvides vihmavarju. Kohalikud muideks jalutavad juba ammu vihmavarjudega ringi, aga minu meelest on rumalus end Päikese eest varju peita – elan ikka teadmises, et Päikest näeb ju nii harva! Igaljuhul ootan põnevusega, mismoodi see vihmaperiood siin välja nägema hakkab ja olen valmis iga hetk siseruumidesse evakueeruma.

Puuvilja-uudiste rubriiki võin kirjutada, et meie aianurgas kasvava papaya viljad on valmis saanud ja maitsevad õige mahlaselt. Samuti on köögi akna taga kasvava mangopuu otsast võimalik peaaegu valmis mangovilju noppida. Kohalikud õpetasid, et pooltoores mango maitseb õige hästi, kui kasta tükikesed sidrunimahla-soola segusse. Minu meelest oli see küll liig, kuna mango ise maitses nagu sidrun ja nägi välja nagu õun. Mu seedeelundkond seda imelist vilja muidugi erilise rõõmuga vastu ei võtnud… Minu rõõmuks on alanud aga ka arbuusi-hooaeg ja see maitseb siin küll eriti hästi.

Muideks, täna on Sambia iseseisvuspäev – 45 aastat Sambia Vabariiki. Kuna mu jalad on järjekordselt kaetud lugematute villidega, siis olen paar päeva suhteliselt liikumatu ja puhkan, jalad basseinis. Seega ei läinud linnapeale mr. Banda tervituskõnet kuulama ega rahva sekka trügima. Üldiselt eelistavad kohalikud sel päeval pigem linnast ära, loodusesse sõita. Presidendi üritus olevat VIPidele ja avalikud sõnavõtud pigem poliitilised kihutuskõned, millest on parem eemale hoida. Igatahes olen pisut pettunud, et midagi traditsioonilist ja erakordset ei toimunud. Samuti on minule õmmelda lubatud rahvuslik riietus kusagile lugematute täitmata lubaduste hunnikusse kaduma läinud…

Eelmise pühapäeva veetsime Lusaka külje all olevas Kalimba Reptile pargis. Nägime madusid, pisikesi krokodille, suuremaid krokodille ja väga suuri krokodille. Sain teada, et nad võivad elada kuni 100 aastaseks, et krokodillidel ei ole keelt (sellepärast nad on ka ilmselt nii paksud, et kugistavad näiteks terve kana korraga alla) ja et krokodilli liha on mürgine, ainult saba kõlbab süüa. Ja see maitseb väga hästi – nimelt sõime lõunaks krokodilli burgerit! Muuseas, keegi kohalik rääkis, et krokodilli liha söömine annab immuunsuse igasugu haiguste, sealjuures AIDSi vastu. Kui ma vaid ei oleks nii üleharitud, siis võiksin ennast peale selle burgeri söömist peaaegu et surematuks kuulutada… Pühapäeva õhtu veetsime Etioopia restorani vabas õhus, süües väga vürtsikaid, aga väga maitsvaid toite. Veel olen külastanud järjekordset India restorani järjekordsete vürtsitatud liharoogadega. Kuna jutt läks toidu peale, siis tõmban otsad kiirelt kokku ja lähen kööki, nälga leevendama. Loodetavasti on midagi mu toidutagavaradest toiduvaraste poolt mulle säästetud. Backpackerite köögi rõõmud – kunagi ei tea, mis või kas sind külmkapis ootab…

Ühel nädalavahetusel õnnestus mul käia väga huvitaval traditsioonilisel üritusel. Ürituse nimi oli Cynthia´s Bridal Shower ehk Kitchen Party. Cynthia on Kasuba (see naine, kelle juures me algul elasime) sõbranna nõbu ning Kasuba kutsus mind kaasa, üritust kaema. Meie mõistes on see idee poolest midagi tüdrukute õhtu taolist – pidu naisele, kes hakkab peagi abielluma. Mastaabid on aga „veidi” suuremad. Pidu organiseerib komitee või tiim (vähemalt paarkümmend inimest). Organiseerimist alustatakse kuni pool aastat enne üritust ja kutsed saadetakse laiali mitu kuud varem. Kutse peal on kirjas, millist värvi kingituse peab kaasa tooma. Kingitakse kõike, mis kuulub ühe köögi varustuse hulka. Kuna mul polnud õrna aimu, millises hinnaklassis peab kink olema või mismoodi see kinkimisprotseduur välja näeb (teadsin, et iga külaline peab pruudi ees oma kinki tutvustama), siis tegin kõike nii nagu Kasuba ütles. Ta viis mind ühele turule, odavasse india ärikate poodi ja valis välja kaks asja – kohvimasina ja fritüüri. Kuigi ma ei planeerinud sellele üritusele nii palju kulutada, maksin lõpuks 70 000 KW kohvimasina eest (~150 krooni). Kasubale jätsin maksta kallima eseme. Selgus aga, et fritüüri üks külg on mõlkis ja minu suureks üllatuseks ei valinud Kasuba mitte uut kingitust, vaid kauples selle hinda alla ja maksis kokkuvõttes vähem, kui mina. Selle eest hoidsin ma kokku kingipaki paberi pealt, lihtsalt keeldusin selle eest maksmast ja otsustasin oma kingituse kilekotti toppida. Seda otsust ei tulnud mul kahetseda. Kasuba nägi hulka vaeva, et oma oma mõlkis fritüüri sädelevasse paberisse pakkida, üritusele jõudes pidime aga ukse peal kingid komitee lauale panema, kes need otsejoones paberitest lahti rebisid, nii et pakkimisel ei olnud kokkuvõttes mingit mõtet. Kingikarpidele kirjutati peale kinkija nimi (hiljem seletan, milleks).

Kutse peal oli ürituse alguseks märgitud 13.00. Meie olime sel ajal muidugi alles turul, ostmas kingitusi ja lõunasöögiks köögivilju (kuigi ma ei mõistnud, miks peab enne nii suurele üritusele minekut kodus kõhu täis sööma). Jõudsime peo-paika kell 15.00 ja üritus ise algas 16.00. African time. Kitchen Partyl osalevad ainult naised – pruudi ja peigmehe sugulased, sõbrad, tuttavad, võhivõõrad (nagu mina). Kokku oli vast paar-kolmsada inimest, kes istusid kahe suure varikatuse all. Pruudi tarbeks oli püstitatud lava moodi asi – varjualune, mille keskel madrats istumiseks (täpsemini põlvitamiseks). Lava kõrval lasus kingituste meri – seal oli absoluutselt kõiki asju, mida võib köögiga seostada, alates sektsioonkapist, pliidist, külmikust, lauast, toolidest, lõpetades klaaside, taldrikute, pottide-pannide, prügikasti ja meie mõlkis fritüüriga. Seda nähes küll kahetsesin veidi, et midagi tagasihoidlikumat ei ostnud.

Üritust juhtis vanem ja kogukam, kõva häälega naine – matroon. Ta tegi omakeelseid nalju, hõikus midagi pidevalt kõva häälega ja tantsis vahepeal seda suurepärast tagumiku-keerutamise-tantsu, mida kohalikud hiilgavalt hästi oskavad. Lava kõrval oli trummide ansambel, mis tegi kogu ürituse vältel mõnusat traditsioonilist muusikat ja laulis sekka laulukesi. Vahepeal esinesid erinevad naised traditsiooniliste tantsudega, sealjuures püherdasid maas ja imiteerisid liigutusi, mida naine peab tegema, kui mehega voodis on. Rahvas tegi kogu aeg suurt lärmi ja huilgas erilise häälega. Ürituse algul pruuti ei olnud. Ta toodi mõne aja pärast kohale tantsiva ja laulva meeskonna (naiskonna) saatel. Sealjuures oli ta kaetud chitenje´ga (riie või rätik, mida aafrika naised kannavad seelikuna ning millega kannavad ka seljas asju ja lapsi). Ei saanud aru, kas ta tuli kükakil või päris roomates, igatahes maadligi ja hästi varjatud. Seal lina all olid veel paar inimest, vist pruudi tädid, kes püüdsid teda igati teiste eest varjata. Ta juhiti oma lavale, madratsi peale istuma. Nii ta seal istus, riie peas, tükk aega, kui õhtujuht oma huilgeid tegi ja rahvale midagi karjus, millest ma aru ei saanud.

Vahepeal käisid ringi kilekottidega naised, kes tulid su ette, tegid puusakeerutamistantsu ja palusid kotti raha panna. Kasuba ütles, et temal raha ei ole ja muidugi tuli üks kilekotinaine otsejoones mzungu juurde ning pidin siis midagi sinna panema. See raha-korjamise asi ajab mind siin küll hulluks, iga nurga peal pead aga maksma. Kuna tegu oli traditsioonilise üritusega, kus ma olin külaline, ei saanud ka siis keelduda ja panin meie mõistes paar senti. Naljakas oli veel see, et üritusel käis ringi fotograaf ja pakkus võimalust raha eest pilte teha. No tänan, sellest pakkumisest ma küll keeldusin.

Mõne aja pärast tuli saatevkomitee eskortimisel kohale peigmees koos kamba teiste meestega (tema vennad-nõbud-sõbrad vms). Peigmehe ülesanne oli pruudi pealt rätik ära võtta ja teda rahvale tutvustada. Seejärel vahetati kingitusi – peigmees tõi suure roosibuketi ja veel midagi, pruudil oli valmistatud kook ja veel mingi pakike. Edasi nägi üritus välja nii, et peigmees istus koos teiste meestega lava ette toolidele, pruut koos paari teise naisega oli peigmehe ees, tantsis, vahepeal viskas põlvili, vahepeal pikali. Siis toimus kallistamine või suudlemine (ei tea kumb, sest noorpaar kaeti selleks hetkeks jälle rätikuga) seejärel paari pildistamine, peale mida mehed lahkusid ja pruut jätkas istumist oma madratsil.

Edasi toimus kingituste avamise tseremoonia. Hakati hõikuma neid nimesid kingipakkide pealt. Kelle nimi hõigati, see pidi minema ette, põlvitama pruudi kõrvale mati peale ja talle selgitama, mida selle kingitusega peale hakata. Kuna aga paralleelselt toimus õue teises otsas toidu jagamine, siis enamus inimesi seisid (ligi tunni aja pikkuses) järjekorras ja vaid vähesed käisid oma kinke tutvustamas. Kahjuks või õnneks ka meie seda ei teinud, nii et mul ei õnnestunud isegi seda inimest lähedalt näha, kellele ma 70-tuhandese kohvimasina kinkisin… Toit oli see-eest maitsev ja valik tohutu –kana, loomaliha, kartul, riis, pasta, köögiviljad jne.

Üritus lõppes peale kuut, kui pimedaks läks. Pruut sai ka lõpuks oma „troonilt” lahti. Mul oli temast kahju, sest kuigi see on tema pidu, peab ta terve aja istuma põlvili madratsil, tõsise näoga, pilt ette/maha suunatud. Ju see on mingi distsipliini harjutus abieluks vms mulle mõistetamatu rituaal.

Kokkuvõttes oli mul huvitav pärastlõuna ja ma mõtlesin isegi seda traditsiooni arendada – kui tagasi tulen, siis teen oma köögi-peo, elutoa-peo, vannitoa-peo, garaazi-peo… kõik olete teretulnud (ei tähenda, kas mehed või naised)!

Midagi nii põnevat mul seekord rääkida pole, kui Dr Shafiki seiklused. Olen 98% taastunud oma troopilistest tõvedest. See kaks protsenti tähendab, et isegi mu tulnuksilmad on peaaegu kadunud. Oi ma vist ei maininud, et peale haiglat koju tulles ja peeglisse pilku heites pidin ennast uuesti haigeks ehmatama, kui nägin, et mu silmavalged ei ole enam kuigi valged vaid on punased nagu õudusfilmis. Õnneks oli see mööduv nähtus ja õnneks või kahjuks teil mind sellisena näha ei õnnestu.

Livingstone’i seiklustest rääkides unustasin veel ühest asjast kirjutada. Rubriik nimega „must kroonika”. Nimelt peale Steffi sünnipäeva, järgmisel päeval, kukkus üks mees Fallsist alla. Statistika väitel kukub sealt keskmiselt üks inimene aastas (sekka mõned jõehobud ja krokodillid) alla, mida on selgelt liiga palju. Aga pole ka imestada, kui igasugune piirde ja turvameeste süsteem seal suht puudulik ning hulljulged võivad ronida, kuhu nende ajunatuke neid juhatab. Lisaks on neil veel absoluutselt läbimõtlematu süsteem seal. Nimelt kasutatakse Fallsi vett elektrijaama tarbeks ja vahepeal pannakse vesi kinni (nii et Falls on kuiv ja saab ääre peal turnida). Teinekord võib juhtuda, et vesi lastakse lahti ja inimesed pole sellest teadlkud, nii et viuhhh… Aga nagu ma aru sain, reeglina tehakse seda kindlatel kellaaegadel ja vähemalt kohalikud on sellest teadlikud.. Seekord kukkus Fallsi aga kohalik giid Zimbabwe poole pealt, kes läks appi libastunud turistile. Turist õnnestus päästa, mees jäi aga Fallsi. Kuna meie giididest kohalikud sõbrad olid vabatahtlikud, kes laipa otsima ja välja tooma läksid (Sambia politsei seda ei tee, kuna neil pole nii ohtlikuks missiooniks spetsiaalselt treenitud inimesi!), siis kuulsime üksikasjalikult seda lugu ja ma võin öelda, et pärast ei olnud mitu päeva (liha)söömise isu… Teate, mismoodi kohalikud kaitsevad end pärast sellist missiooni tekkivate võimalike õudusunenägude eest? - Nad panevad omale uriini näo peale – see pidavat kindlustama, et surnu unenägudesse ei ilmu. Njaa, peaasi, et see toimib, onju.

Livingstone´s nägime veel kummalisi ilmastikunähtusi nimega vihm ja äike, mis meid ka Lusakas paar päeva saatsid. Mul õnnestus tänu tutvustele oma telgile teine kiht peale hankida ja jäin kuivaks. Steffil oli natuke ebamugavam öö, õnneks polnud vihm tugev. Aga need paar vihmapäeva tähendavad siin seda, et järgneb erakordne kuumalaine. Ja praegu elamegi siin sellel laineharjal. Päeval on +42*C ja kui õhtupoole 30 peale läheb, siis on hea jahe olla. Ma ei kujuta tõesti ette, mismoodi mu keha 50-kraadisele temperatuurimuutusele reageerima hakkab, kui tagasi saabun. Võimalik, et pööran lennujaamas ümber ja hüppan esimesele Aafrikasse suunduvale lennukile…

Viimased nädalad oleme külastanud mitmeid koolitunde, kus ma endiselt tundsin ennast, nagu kala kuival maal. Pidevalt tekkis tahtmine veepudel võtta ja endale pähe kallata, enne kui kuumarabandus mind maha niidab. Õnneks elasin need katsumused üle ja tänaseks oleme oma koolide külastamise missiooni lõpetanud. Lapsed käivad siin kahes vahetuses koolis ja pärastlõunastes klassides olin isegi võimeline kaasa mõtlema, kuna suurem kuumus annab peale ühte-kahte päeval järele. Lapsed on igatahes vahvad, vahetunnis kogunevad ümber meie, kihistavad naerda ja küsivad igasugu küsimusi meie kohta. Üks levinumaid küsimusi on siin (mitte ainult lastelt) „Millal sa järgmine kord tagasi Sambiasse tuled?”. See on hea küsimus, ma küsin seda ise ka endalt pidevalt. Vastust aga veel ei tea.

Neljanda klassi tunnis (science lesson) saime kuulda, misasi on isiklik hügieen ja kuidas selle eest hoolt kanda. Meie Steffiga oleme igatahes nüüd väga hoolsad küünte lõikamisega, sest õpetaja ütles, et kui sa küüsi ei lõika, siis saad kõhulahtisuse! Saime veel teada, et poisid peaksid alati lühikesi juukseid kandma. Ja et oluline on õige suurusega kingi kanda.

Seitsmenda klassi tund oli veidi keerulisem, kuna nad valmistuvad eksamiteks ja kordavad igasugu teadusi läbisegi. Ma ei saanud kõigist küsimustest hästi aru ja seega ei osanud ka vastata. Õnneks meid seekord ei küsitud. Õpetaja oli aga naljamees, kes viskas kildu ja hirmutas lapsi meiega: „Kes vastab valesti, leiab ennast telekast või ajalehest – kas te seda tahate?”. Mul oli piinlik laste ees, nagu me oleks tõeliselt mingid inspektorid. Lisaks käskis see õpetaja mul kindlasti Sambiast abikaasa leida ja siia jääda, neil olevat mind vaja. No eks ma siis nüüd tegelen sellega, abivalmis nagu ma olen…

Teise klassi lapsed olid ametis kellaaegade õppimisega, istusid tahvli ees vaiba peal ja piilusid õpetaja asemel rohkem meie poole ning lehvitasid ja kihistasid naerda. Aga kell sai neil ka selgeks, mulle tundus vähemalt.

Kõige huvitavam oli vast 9nda klassi usuõpetuse tund, kus toimus arutelu erinevate usundite ja erinevate vabaduse liikide üle. Räägiti ka ÜRO vabaduste deklaratsioonist (Declarations of Freedom) ning ideaalsest ja reaalsest kogukonnast.

Huvitav on jälgida ka elu vahetundides. Õpetaja seisab kepiga seina ääres ja üritab sellega tabada lapsi, kes vales kohas jooksevad. Enne tunni algust rivistuvad kõik klassid ukse taha, kooli hoovi peale. Poisid ühes ja tüdrukud teises viirus. Üks (korrapidaja?)õpetaja vehib kepiga ja vilistab vilega mingeid märguandeid, mille peale lapsed hakkavad marssima ja kätega üles-alla-vasakule-paremale-plaks-plaks vehkima. Andekamad saavad selle ülesandega esimese korraga hakkama, vähemandekamad vusserdavad ja tulemusena peavad kõik seda stsenaariumi mitu korda kordama. Lõpuks, kui õpetaja arvates on enamvähem kord saavutatud, marsib iga viirg oma klassi.

Kõik sai alguse sellest, et Steffi tahtis oma 25ndat sünnipäeva Livingstones, Victoria Fallsi basseinis pidada. Otsustasime nädala vabaks võtta ja uuesti oma lemmik-linna sõita. Seekord otsustasime võtta öö-bussi, mis oli tark otsus – enamus ajast lihtsalt magad ja aeg läheb kiiremini, samuti ei ole nii tapvalt kuum. Väiksed prussakad ei tee midagi ja avaneb võimalus näha hämmastavat öist Aafrikat – kottpimedad külad, kilomeetrite viisi pimedust, vahepeal väike lõkkesilm, mille ümber võib näha musti kujusid istumas. Kuidas nad seal küll elavad, oh heldus, nagu polaaröö.

Tagasi bussi-juurde tulles, hämmastav koht on ka Lusaka pea-bussijaam. Meie lemmik lause on siin Sambias järgmine „Nothing makes sense in Africa”. Seda läheb vaja igal sammul. Selleks, et inimesed bussi panna (eelnevalt on kõigil ostetud nummerdatud kohaga ja nimeline bussipilet) kulub TUND aega. Kuhu see aeg läheb, ma ei mõista. Igatahes tund enne bussi väljumist peab olema jaamas, istuma keset seda kaost ja lärmi ning segaduses näoga ootama.. ootama.. ootama… ja veel natuke ootama. Umbes 7 inimest on palgatud selleks, et bussi parkida. Igaüks vehib ise külje peal kätega ise suunas ja karjub midagi. Buss teeb kaks parkimise katset, kolmas õnnestub. Kottide pagasiruumi panemiseks kulub umbes 20 minutit. Bussi sisenemiseks tuleb oodata järjekorras, võimalik et pool tundi. Kõigi nimed kontrollitakse, tavaliselt jagatakse kohad ümber, ärge küsige, mispärast. Igatahes keset seda segadust seal ei suutnud ma muud teha kui istuda ja naerda. Vähemalt buss väljub õigeaegselt. Umbes kella kolme paiku öösel ilmub konduktor minu ette ja teatab, et ma pean istuma ümber teise bussi. Unesegase peaga ei saa aru, mis värk on, aga ronime oma kompsudega bussist välja. Üritan teise bussi juures selgeks teha, kuhu ta õieti sõidab ja kas me oleme ikka õigel teel. Järsku hüüatab Steffi „Ärka üles, me oleme Livingstones!”. Nojah, kui ma silmad avasin ja ringi vaatasin, siis tundsin muidugi vana tuttava bussijaama ära. Ja teise bussi pidime minema selleks, et seal magada, niikaua kuni valgeks läheb. Kuna meil aga eelnevalt hostelisse broneeringut ei õnnestunud teha, siis oli meil tükk aega vaba aega, enne kui tööaeg pihta hakkab. Kell pool kuus tulid meile vastu kohalikud sõbrad ja päiksetõusul olime Victoria Fallsil! Hommikuks sõime lõkkel tehtud nshimat ja värskelt Zambezi jõest püütud kala (red brim, ma ei tea, mis see eesti keeles on). Vaatasime binokliga linde (neid on seal väga ilusaid ja huvitavaid, 400 liigi ringis) ja hommikusi esimesi turiste ning nautisime mõnusat hommikust kargust. Uurisime öise elu jälgi ja külastasime jõehobu-wc-d :).

Tänu kohalikele sõpradele õnnestus meil seekord Livingstones palju näha. Ühel päeval käisime Mukuni külas. Nägime traditsioonilist külaelu, kus elatakse nendes ümmargustes savionnides (mul on mõned pildid orkutis, kes seda kohta külastama juhtub) ja tegeletakse karjakasvatuse ning käsitööga. Kohtusime küla vanima naisega, kes olevat 103-aastane. Ma julgen selles küll kahelda, aga ta nägi tõesti välja nagu ahervare ja oli kohalikus mõistes igivana. Tee külasse oli pikk ja suhteliselt olematu. Autos olime seitsmekesi, mis on siin tavaline (lisaks meile Steffiga olid ka Leja ja Manuel, ning 2 kohalikku sõpra). Vahepeal tuli ainult väikseid peatusi teha, kuna takso kuumenes üle. Külaelu nägemine oli aga seda teekonda väärt.

Järgmisena veetsime 24 tundi Vic Fallsil. Nägime päikseloojangut ja ööbisime Livingstone´i saarel. See osa Fallsist, mida kirjeldatakse kui „smoke that thunders” – palju vett, auru ja mühinat. Livingstone Island asub tehniliselt Zimbabwe poole peal ja selle omanik on Mukuni küla kuningas (tutvusime tema poja, prints Harryga :). Seal ööbimist saavad endale lubada vaid erilised rikkurid, meie saime aga kohalikele tänu sõbrahinnaga. Igatahes see saar asub Vic Fallsil ja sinna saab minna ainult kuivaperioodil, vihmade ajal on üle Fallsi kõndimine võimatu. Saarel puudub elekter, kogu õhtu oli meie ainsaks valgustuseks üks küünal köögis, mille valgel valmistasime seal leiduvatest toiduainetest maailma maitsvaima õhtusöögi. Einestasime tähistaeva all, taustaks joa müha ja öise Aafrika hääled. Elu nagu filmis! Öö ei olnud aga nii lõbus, kuna pimedas köögis põrandal magades ei saanud me näha neid hiiglaslikke rotte, kes öö läbi tohutut raginat tekitasid ja vahepeal ilmselt üle meie voodi jooksid. Samuti puudusid moskiitovõrgud ja hääletud (malaariat kannavad vaid hääletud, emased sääsed) puresid meie nägusid… Igatahes hommik oli jälle ilus. Steffi 25 sünnipäev algas Vic Fallsi äärel päiksetõusuga, õnnitlesime teda selle kivi juures, kus David Livingstone kuulu järgi esmakordselt juga nägi. Veetsime terve ülejäänud päeva joal, ujusime basseinis ja nautisime vaateid. Jõin saatuslikku Zambezi-jõe-kohvi…

Järgmised päevad möödusid mul dr Shafik Hospitalis. Ühel hommikul lihtsalt ärkasin üles ja avastasin, et ainus koht, kus olla suudan, on wc. Päeva peale läks olemine üha hullemaks, kuumenesin üle ja kaotasin oma viimased jõuvarud. Õnneks juhtus üks hea inimene - hosteli omanik- seal olema, kes koos oma naisega mind õhtul linna parimasse (ja ka kallimasse) haiglasse viis ning rahustas, et ma pole esimene, keda selline tõbi tabab ja et ma ei jään ikka ellu. Haiglas veetsin viis ööd-päeva, sellest pool tilguti all. Diagnoosiks oli kõigi eelduste kohaselt malaaria ja bakteriaalne infektsioon (salmonelloos või düsenteeria kõige tõenäolisemalt). Malaaria puhul oli tegu lihtsama variandiga, mille ravi ei ole kuigi keeruline – iga 12 tunni järgi üks tablett (kokku kestis see vast kaks päeva). Ma ei ole aga kindel, kas see oli malaaria või millised sümtomid kuulusid malaariale, millised bakterile. Haiglas oli neli erinevat arsti ja seega erinevad arvamused. Ainus test mis mulle tehti, oli näpu otsast vereproov malaaria testiks. Ei mingeid väljaheiteuuringuid (neid pidin ise tegema). Kõige usaldusväärsem arst oli dr Shafik (ainuke mitte-mustanahaline doktor), kes oli ühtlasi ka haigla omanik, 30-aastase staaziga kirurg-üldarst Egiptusest vist algupäraselt. Umbes 10 medõde olid küll hirmuäratavalt rumalad ja tänan õnne, et ma ise midagi ravimitest ja haigustest jagan ning aru sain, et üks plus üks on siiski kaks, mitte kuus või kaheksa, nagu nemad seal arvasid… Mida rohkem mul teadvus selgines, seda suuremat hirmu õdede rumaluse ees hakkasin tundma. Igaks juhuks ei küsinud neilt, kus ja kas üldse nad meditsiini õppinud on. Kartsin, et vastust kuuldes oleksin oma tilguti kaenlasse võtnud ja sealt jooksu pistnud… Haiglal iseenesest polnud viga, väike erakliinik kaheksa voodikohaga. Mul oli erapalat kahe kohaga, kus oli veel diivan, külmkapp, õhukonditsioneer, puldiga telekas ja oma vannituba. Kokk käis pidevalt küsimas, mida ma süüa soovin ja nupule vajutamise tulemusena jooksis alati kohale õde. Iga päev käisid mu sõbrad mind vaatamas ja tõid kõike head paremat ning siinkohal tervitaksin ka oma kalleid tädisid – tädi Üllet ja tädi Tiiut, kes võtsid vaevaks mulle teispool maakera helistada ja head paranemist soovida! :) Rääkimata mu pereliikmetest muidugi, kelle telefoni arveid ma esimesed paar kuud pean tagasi tulles välja maksma… Aga terveks ma sain ja nagu välja tuleb, on see siin osa turismi-paketist. Ka teised glennid elasid üle oma bakteri-nädala, Leja oli samuti haiglas ja kaalus isegi vahepeal tagasi koju minekut. Praegu oleme aga kõik elus, terved, rõõmsad ja naudime Aafrika hämmastavaid seiklusi edasi.

Kaks tundi arvuti taga on selgelt liiast. Jätan teid minu seiklusi seedima ja naasen tagasi igapäeva-ellu.

Muideks, eile sadas siin esimest korda vihma! Räägitakse, et sel aastal algab vihmaperiood oodatust paar nädalat varem, nii et pean oma telgi varsti kokku pakkima. Aga vihm oli mõnus ja soe!

Tervisi kõigile sinna külmale maale!   

Viimasest sissekandest on küll juba hulk aega möödas, aga ma ütlen teile, et elu siin aeglases Aafrikas ei ole mitte seisma jäänud. Üritan teile kokkuvõtvalt esitada oma viimaste nädalate programmi.

Viimati rääkisin kooli algusest. Sellele järgnevalt toimusid meil mõningad külaskäigud koolidesse. Eelnevalt vestlused direktoritega „palume luba oma lapsi tundides külastada, et näha, mis seal toimub“. Enamus koolidelt saime loa ja oleme juba külastanud kahte tundi. Minu arust on kangelastegu sellistes tingimustes õppida ja veel (häid) tulemusi saavutada. Ilmad on kohutavalt kuumaks läinud, päeval on 35 kraadi ringis kuuma. Klassiruumis puudub igasugune konditsioneer/ventilatsioon vm süsteem, mis õhku vähegi ringi ajaks. Kuigi ruumil pole aknaid ja uks on pärani, ei ole seal midagi hingata. Lapsi on keskmiselt 50-55 ringis, istuvad kolme-neljakesi pingis (samal ajal kannavad koolivormi, mõned isegi kampsunit!) ja jagavad kamba peale ühte õpikut. Mina pidin ühes mata tunnis peaaegu minestama… Tund näeb välja nii, et õpetaja teeb tahvile näiteülesandeid ja küsib küsimusi. Lemmik vastamise vorm on kooris hüüdmine „Yes, Madam“; „Okey, Madam“ või siis lõpetatakse õpetaja lauseid ja vastatakse küsimusele kõik ühest suust hõigates nagu väike robotite armee. Alati on vastuseks, et „jah, saime aru, kõik on selge”. Võite isegi arvata, loomulikult kõik 55 last ei saa ühe korraga asjadele pihta, vaid karjuvad kooris kaasa ja sealt need probleemid ning mahajäämised algavad.

Ühe korra õnnestus mul külastada aga teistsugust koolitundi. Mu kohalik sõber võttis mind endaga ülikooli loengusse kaasa. Ta õpib kallis eraülikoolis nimega Zambian Centre For Accountancy Studies. Külastasin loengut nimega „Million Dollar Class”. Oli naljakas üle pika aja jälle koolipingis istuda, seda veidram muidugi, et ma olin ainuke mzungu terves klassis. Õnneks ei pööranud õpetaja mulle erilist lisatähelepanu. Küsis vaid, kust riigist madam tuleb. Estonia kohta tal polnud muidugi õrna aimu, naeratas, noogutas ja läks loenguga edasi. Hämmastasin jälle, kuidas siinne elu on religiooniga seotud. Õpiku asemel oli igal tudengil oma piibel. Seekord oli teemaks maa-küsimus. Õpetaja nimetas piiblist erinevaid maa-riigi-piiridega jne seotud kohti, mida üheskoos ette loeti. Järgnes arutelu teemal, kuidas iga üks on määratud elama omal maal ega tohiks naabritelt seda vägivaldselt juurde võtta. Arutleti ka Sambia probleemide üle, kuidas enamus maad on välisinvestorite käes ja oma inimestel ei ole oma maal oma maad. Õpetaja palus tõsta käed, kes omavad maad. 25-st umbes 2-3 tõstsid käe. Ja õpetaja soovitus oli – minge ja muretsege omale kasvõi lapike kõige kehvemat maad. Ülikool ise oli väga ilus ja suur. Külastasin ka kampuse ühiselamuid, mis tegid mind kadedaks, kui mõtlesin oma Pärnu mnt ühika-aastate peale…

Tänu hostelis elamisele (kohtad erinevaid inimesi sh teisi valgeid vabatahtlikke, kes oma projekte meeleldi tutvustavad) õnnestus meil veel ühte kooli külastada. See oli üks huvitavamaid kogemusi – näha, kuidas mingi projekt siin Sambias tõesti toimib ja kogukonnale mitmeti kasu toob. Ngombe compound´is (compound = linna vaeseim rajoon, hullem kui township) tegutseb neljandat aastat Chicumbuso Community School, mida juhib ameeriklanna Linda. Asi sai alguse sellest, kui üks lesknaine temalt abi tuli paluma. Peagi sai abivajajaid naisi aga palju ja Linda otsustas leida koha, kus koguneda ning probleemidele lahendusi otsida. Ainsateks saadaolevateks ruumideks oli aga endine baar-bordelli-kompleks, mille Jumala-kartlik naine esmalt küll ära põlgas. Tänaseks on aga selle koha peal ligi 300-le compoundi lapsele tasuta haridust andev tore ja sõbralik, pooleldi isemajandav kool. Kooli juures töötavad kohaliku compoundi lesknaised, üksikemad ja mõned endised prostituudid, kes teevad käsitööd (hämmastavalt geniaalseid asju saab teha prügist – plastikust käekotid näiteks), õmblustöid (koolil oma väike õmblusvabrik) ja küpsetavad bisnes-köögis erinevaid tooteid müügiks. Kool saab annetusi ka kohalikelt kirikutelt, Ameerikast ja erinevatelt organisatsioonidelt. Näiteks Africare kinkis neile masina, mis töötleb (mulle mõistetamatul moel) soja. Huvitav leiutis seal köögis oli ka jalgratas, mis ühendatud hakkliha masinaga – sellega purustatakse pähkleid, millest tehakse pähklivõid. Huvitavaid leiutisi kohtas seal veelgi, näiteks kooli õuel oli suur karusell – ratas, mida lapsed keerutada armastavad. Samal ajal aga oli see ühendatud veesüsteemiga ja pumpas vett paakidesse. Igati asjalik projekt, suurepärane koht järgmiseks vabatahlikuks teenistuseks..

Taaskord tänu isiklikele tutvustele (Steffi sõlmitud tutvused INTERPOLi politseinikuga kohalikus ööklubis) õnnestus meil külastada Lusaka peapolitseijaoskonda. Härra detektiiv tegi meile ekskursiooni, näitas arestikambrit (vahialustele siin süüa ei pakuta, kord päevas saavad omaksed toitu tuua) ja vastas meie küsimustele Sambia politsei igapäevaelu ja –töö kohta. Saime teada, et politsei elab suhteliselt hästi, neil on eraldi elamukompleks – police camp – kus nad terve perega elada saavad ega pea isegi makse maksma. Kuna riik on suhteliselt rahulik ja „kõik armastavad üksteist” (see on sambialaste põhilause), siis erilisi uskumatuid lugusid me ei kuulnud. Õigussüsteem on meiega suht sarnane, samuti kuriteod ja karistused. Ainuke suurem erinevus, mis kõrvu jäi – homoseksualism on siin riigis kuritegu, mille eest võib viieks aastaks kinni minna. Pärast ekskursiooni viis politseihärra meid nelja (mina-Steffi ja kaks toredat ameerika noormeest hostelist) linna ääres asuvasse baari ja ostis meile kaks raundi drinke. Siin ei takista miski isegi politseinikke veinise peaga autoga sõitmast..

Ühel nädalavahetusel oli meil taaskord huvitav meelelahutus – üks hosteli mees võttis meid kaasa car-competitionile. See toimus linnast väljas, liivases karjääris ja kujutas endast dziipide krossisõitu mööda künkaid ja orge. Pole päriselt just minu ala, aga oma väikevennale sain vast huvitavaid kaadreid ja videoklippe (Siim see on sinu kingitus) :) . Nalja sai ka muidugi – kohalik televisioon hüppas järsku minu ja Leja ette ja uuris, millisele autole me kaasa elasime. No mis me oskasime muud öelda, kui et kollasele… Minu käest küsiti veel kommentaare, mida ma võistlusest arvan ja kas järgmisele üritusele ka lähen. No loodame igatahes, et ükski minu tuttav ega tuttava tuttav seda kokutamist kusagilt tele-eetrist ei pidanud nägema… Võistlusele järgnes autasustamise tseremoonia kusagil rikkurite villas. Meil tüdrukutega oli trofeede jagamisest muidugi suurem heameel tohutu-suure rohelise ja basseinide-rohke aia üle, kus samal ajal ringi saime jalutada.

Veel oleme jõudnud külastada MundaWangat – koht Lusaka lähedal, kus asuvad loomaaed ja botaanika-aed. Ainuke koht, kus mul on õnnestunud lõvi kohata! Botaanika-aed oli taaskord suurepärane. Lusaka juures igatsen kõige enam parke või mingitki rohelist ja prügivaba ala, kus saaks piknikku pidada või niisama hinge tõmmata. Õnneks on meil vähemalt meie hostel.

Oi, üks kooli-lugu on mul veel. Nimelt toimub mõnes koolis õppeaasta algulses Prize-giving Day, kus autasustatakse kooli parimaid õpilasi ja tänatakse nende vanemaid. Käisime ka ühte sellist päeva kaemas. Üritus oli pidulik, rahva- ja etteastete-rohke. Irooniline on lugu selles suhtes, et meie laps (see sama 12-aastane poiss), kes seal koolis käib ja seda üritust vaatama peaks, oli samal ajal kodus ja pesi pesu ega saanud aega kooli tulla…

Igapäevaelu hämmingutest võin teile veel rääkida võimatust missioonist SAADA POSTKAART. Nimelt võtab selline lihtsana tunduv asi mitmeid päevi ja närvirakke. Näiteks ühes peapostkontoris ei müüda postkaarte. Üleüldse, mitte kusagil ei müüda postkaarte. Kui oled õnnelik, siis võid mõne tänavakaupleja käest isemaalitud pildikesi osta. Need õnnelikud, kellele ma Victoria Fallsiga päris kaardi saatsin – neid on vähe. Normaalseid kaarte saab peamiselt Livingstonest ja enamasti kujutab see ühte ja sama vaadet Victoria joale. Ülejäänud kaartidel on elevandid, lõvid või kaelkirjakud. Ja vähe sellest, et postkontoris ei müüda postkaarte – ühel päeval olid neil ka postmargid otsa lõppenud!

Mida ma siin enda jaoks kasulikku olen õppinud, te võib-olla küsite? Näiteks seda, KUI vajalik abimees on pesulaud ja pesuhari. Hämmastav, kuidas need aitavad näiteks teksasid läikima lüüa. Käsitsi pesupesemisel mõtlen alati vanaema peale, et kuidas tema küll suutis. Samas olen õnnelik, et inimesel on ainult kaks jalga, mis teeb hulka vähem sokke ja püksisääri, kui näiteks sajajalgse riideid pestes…

Vahepeal olid meil hostelis kriminaalsed lood – salapärane varas käis öösiti lukustatud kappidest asju virutamas. Sealjuures olid lukud hommikuks endiselt kinni ja terved. Hiljem kuulsin ühelt turistilt, et kui ostad kohalikult turult luku, siis võid arvestada variandiga, et sina pole ainuke, kellel selle luku võti on… Õnneks on mul Steffi käest laenatud lukk, mille ta ostis vist Lõuna-Aafrikast. Seni on meie asjad puutumata jäänud igatahes.

Viimane kuu on meie hosteli-peres olnud muuhulgas ka sünnipäevakuu. Kolme erinevat sünnipäeva oleme tähistanud India, Horvaatia ja Aafrika restoranides söömas käimisega, mis on hea vaheldus meie traditsioonilisele tomat-sibul-nuudlid-õhtusöögile. Kõige enam meeldis mulle Aafrika restoran – Mama Africa´s Kitchen- Livingstones, kus tähistasime Steffi sünnipäeva. Restoran kuulub ühele kunstnikule ja on sisustatud traditsiooniliste elementidega. Ettekandja kannab rahvuslikke rõivaid ja näomaalinguid ning laval mängivad trummi-poisid. Istusime maas patjael, valgustuseks küünlad. Ettekandja pani meile ette suured pudipõlled ja serveeris ülimaitsvaid traditsioonilisi toite, loomulikult käib nshima söömise juurde kätepesemine – ettekandja käib kausikese, rätikese ja seebiga iga ühe juures ja sooritame oma puhastava protseduuri.

Üks huvitav seik igapäevaelust Lusaka tänavatel – mööda teed jalutades võid kohata mehi, kes leiavad teeäärest kraavist prügihunnikust laiba ja selle auto kasti viskavad ning teadmata suunas sõidavad. Üldse olen mitu korda näinud tänaval vedelemas inimesi, kellest mul pole aimu, kas nad on elus või surnud. Kuna kellelegi pole teatada, siis jääb vaid üle loota, et nad lihtsalt väikest uinakut peavad..