Viimasest sissekandest on küll juba hulk aega möödas, aga ma ütlen teile, et elu siin aeglases Aafrikas ei ole mitte seisma jäänud. Üritan teile kokkuvõtvalt esitada oma viimaste nädalate programmi.

Viimati rääkisin kooli algusest. Sellele järgnevalt toimusid meil mõningad külaskäigud koolidesse. Eelnevalt vestlused direktoritega „palume luba oma lapsi tundides külastada, et näha, mis seal toimub“. Enamus koolidelt saime loa ja oleme juba külastanud kahte tundi. Minu arust on kangelastegu sellistes tingimustes õppida ja veel (häid) tulemusi saavutada. Ilmad on kohutavalt kuumaks läinud, päeval on 35 kraadi ringis kuuma. Klassiruumis puudub igasugune konditsioneer/ventilatsioon vm süsteem, mis õhku vähegi ringi ajaks. Kuigi ruumil pole aknaid ja uks on pärani, ei ole seal midagi hingata. Lapsi on keskmiselt 50-55 ringis, istuvad kolme-neljakesi pingis (samal ajal kannavad koolivormi, mõned isegi kampsunit!) ja jagavad kamba peale ühte õpikut. Mina pidin ühes mata tunnis peaaegu minestama… Tund näeb välja nii, et õpetaja teeb tahvile näiteülesandeid ja küsib küsimusi. Lemmik vastamise vorm on kooris hüüdmine „Yes, Madam“; „Okey, Madam“ või siis lõpetatakse õpetaja lauseid ja vastatakse küsimusele kõik ühest suust hõigates nagu väike robotite armee. Alati on vastuseks, et „jah, saime aru, kõik on selge”. Võite isegi arvata, loomulikult kõik 55 last ei saa ühe korraga asjadele pihta, vaid karjuvad kooris kaasa ja sealt need probleemid ning mahajäämised algavad.

Ühe korra õnnestus mul külastada aga teistsugust koolitundi. Mu kohalik sõber võttis mind endaga ülikooli loengusse kaasa. Ta õpib kallis eraülikoolis nimega Zambian Centre For Accountancy Studies. Külastasin loengut nimega „Million Dollar Class”. Oli naljakas üle pika aja jälle koolipingis istuda, seda veidram muidugi, et ma olin ainuke mzungu terves klassis. Õnneks ei pööranud õpetaja mulle erilist lisatähelepanu. Küsis vaid, kust riigist madam tuleb. Estonia kohta tal polnud muidugi õrna aimu, naeratas, noogutas ja läks loenguga edasi. Hämmastasin jälle, kuidas siinne elu on religiooniga seotud. Õpiku asemel oli igal tudengil oma piibel. Seekord oli teemaks maa-küsimus. Õpetaja nimetas piiblist erinevaid maa-riigi-piiridega jne seotud kohti, mida üheskoos ette loeti. Järgnes arutelu teemal, kuidas iga üks on määratud elama omal maal ega tohiks naabritelt seda vägivaldselt juurde võtta. Arutleti ka Sambia probleemide üle, kuidas enamus maad on välisinvestorite käes ja oma inimestel ei ole oma maal oma maad. Õpetaja palus tõsta käed, kes omavad maad. 25-st umbes 2-3 tõstsid käe. Ja õpetaja soovitus oli – minge ja muretsege omale kasvõi lapike kõige kehvemat maad. Ülikool ise oli väga ilus ja suur. Külastasin ka kampuse ühiselamuid, mis tegid mind kadedaks, kui mõtlesin oma Pärnu mnt ühika-aastate peale…

Tänu hostelis elamisele (kohtad erinevaid inimesi sh teisi valgeid vabatahtlikke, kes oma projekte meeleldi tutvustavad) õnnestus meil veel ühte kooli külastada. See oli üks huvitavamaid kogemusi – näha, kuidas mingi projekt siin Sambias tõesti toimib ja kogukonnale mitmeti kasu toob. Ngombe compound´is (compound = linna vaeseim rajoon, hullem kui township) tegutseb neljandat aastat Chicumbuso Community School, mida juhib ameeriklanna Linda. Asi sai alguse sellest, kui üks lesknaine temalt abi tuli paluma. Peagi sai abivajajaid naisi aga palju ja Linda otsustas leida koha, kus koguneda ning probleemidele lahendusi otsida. Ainsateks saadaolevateks ruumideks oli aga endine baar-bordelli-kompleks, mille Jumala-kartlik naine esmalt küll ära põlgas. Tänaseks on aga selle koha peal ligi 300-le compoundi lapsele tasuta haridust andev tore ja sõbralik, pooleldi isemajandav kool. Kooli juures töötavad kohaliku compoundi lesknaised, üksikemad ja mõned endised prostituudid, kes teevad käsitööd (hämmastavalt geniaalseid asju saab teha prügist – plastikust käekotid näiteks), õmblustöid (koolil oma väike õmblusvabrik) ja küpsetavad bisnes-köögis erinevaid tooteid müügiks. Kool saab annetusi ka kohalikelt kirikutelt, Ameerikast ja erinevatelt organisatsioonidelt. Näiteks Africare kinkis neile masina, mis töötleb (mulle mõistetamatul moel) soja. Huvitav leiutis seal köögis oli ka jalgratas, mis ühendatud hakkliha masinaga – sellega purustatakse pähkleid, millest tehakse pähklivõid. Huvitavaid leiutisi kohtas seal veelgi, näiteks kooli õuel oli suur karusell – ratas, mida lapsed keerutada armastavad. Samal ajal aga oli see ühendatud veesüsteemiga ja pumpas vett paakidesse. Igati asjalik projekt, suurepärane koht järgmiseks vabatahlikuks teenistuseks..

Taaskord tänu isiklikele tutvustele (Steffi sõlmitud tutvused INTERPOLi politseinikuga kohalikus ööklubis) õnnestus meil külastada Lusaka peapolitseijaoskonda. Härra detektiiv tegi meile ekskursiooni, näitas arestikambrit (vahialustele siin süüa ei pakuta, kord päevas saavad omaksed toitu tuua) ja vastas meie küsimustele Sambia politsei igapäevaelu ja –töö kohta. Saime teada, et politsei elab suhteliselt hästi, neil on eraldi elamukompleks – police camp – kus nad terve perega elada saavad ega pea isegi makse maksma. Kuna riik on suhteliselt rahulik ja „kõik armastavad üksteist” (see on sambialaste põhilause), siis erilisi uskumatuid lugusid me ei kuulnud. Õigussüsteem on meiega suht sarnane, samuti kuriteod ja karistused. Ainuke suurem erinevus, mis kõrvu jäi – homoseksualism on siin riigis kuritegu, mille eest võib viieks aastaks kinni minna. Pärast ekskursiooni viis politseihärra meid nelja (mina-Steffi ja kaks toredat ameerika noormeest hostelist) linna ääres asuvasse baari ja ostis meile kaks raundi drinke. Siin ei takista miski isegi politseinikke veinise peaga autoga sõitmast..

Ühel nädalavahetusel oli meil taaskord huvitav meelelahutus – üks hosteli mees võttis meid kaasa car-competitionile. See toimus linnast väljas, liivases karjääris ja kujutas endast dziipide krossisõitu mööda künkaid ja orge. Pole päriselt just minu ala, aga oma väikevennale sain vast huvitavaid kaadreid ja videoklippe (Siim see on sinu kingitus) :) . Nalja sai ka muidugi – kohalik televisioon hüppas järsku minu ja Leja ette ja uuris, millisele autole me kaasa elasime. No mis me oskasime muud öelda, kui et kollasele… Minu käest küsiti veel kommentaare, mida ma võistlusest arvan ja kas järgmisele üritusele ka lähen. No loodame igatahes, et ükski minu tuttav ega tuttava tuttav seda kokutamist kusagilt tele-eetrist ei pidanud nägema… Võistlusele järgnes autasustamise tseremoonia kusagil rikkurite villas. Meil tüdrukutega oli trofeede jagamisest muidugi suurem heameel tohutu-suure rohelise ja basseinide-rohke aia üle, kus samal ajal ringi saime jalutada.

Veel oleme jõudnud külastada MundaWangat – koht Lusaka lähedal, kus asuvad loomaaed ja botaanika-aed. Ainuke koht, kus mul on õnnestunud lõvi kohata! Botaanika-aed oli taaskord suurepärane. Lusaka juures igatsen kõige enam parke või mingitki rohelist ja prügivaba ala, kus saaks piknikku pidada või niisama hinge tõmmata. Õnneks on meil vähemalt meie hostel.

Oi, üks kooli-lugu on mul veel. Nimelt toimub mõnes koolis õppeaasta algulses Prize-giving Day, kus autasustatakse kooli parimaid õpilasi ja tänatakse nende vanemaid. Käisime ka ühte sellist päeva kaemas. Üritus oli pidulik, rahva- ja etteastete-rohke. Irooniline on lugu selles suhtes, et meie laps (see sama 12-aastane poiss), kes seal koolis käib ja seda üritust vaatama peaks, oli samal ajal kodus ja pesi pesu ega saanud aega kooli tulla…

Igapäevaelu hämmingutest võin teile veel rääkida võimatust missioonist SAADA POSTKAART. Nimelt võtab selline lihtsana tunduv asi mitmeid päevi ja närvirakke. Näiteks ühes peapostkontoris ei müüda postkaarte. Üleüldse, mitte kusagil ei müüda postkaarte. Kui oled õnnelik, siis võid mõne tänavakaupleja käest isemaalitud pildikesi osta. Need õnnelikud, kellele ma Victoria Fallsiga päris kaardi saatsin – neid on vähe. Normaalseid kaarte saab peamiselt Livingstonest ja enamasti kujutab see ühte ja sama vaadet Victoria joale. Ülejäänud kaartidel on elevandid, lõvid või kaelkirjakud. Ja vähe sellest, et postkontoris ei müüda postkaarte – ühel päeval olid neil ka postmargid otsa lõppenud!

Mida ma siin enda jaoks kasulikku olen õppinud, te võib-olla küsite? Näiteks seda, KUI vajalik abimees on pesulaud ja pesuhari. Hämmastav, kuidas need aitavad näiteks teksasid läikima lüüa. Käsitsi pesupesemisel mõtlen alati vanaema peale, et kuidas tema küll suutis. Samas olen õnnelik, et inimesel on ainult kaks jalga, mis teeb hulka vähem sokke ja püksisääri, kui näiteks sajajalgse riideid pestes…

Vahepeal olid meil hostelis kriminaalsed lood – salapärane varas käis öösiti lukustatud kappidest asju virutamas. Sealjuures olid lukud hommikuks endiselt kinni ja terved. Hiljem kuulsin ühelt turistilt, et kui ostad kohalikult turult luku, siis võid arvestada variandiga, et sina pole ainuke, kellel selle luku võti on… Õnneks on mul Steffi käest laenatud lukk, mille ta ostis vist Lõuna-Aafrikast. Seni on meie asjad puutumata jäänud igatahes.

Viimane kuu on meie hosteli-peres olnud muuhulgas ka sünnipäevakuu. Kolme erinevat sünnipäeva oleme tähistanud India, Horvaatia ja Aafrika restoranides söömas käimisega, mis on hea vaheldus meie traditsioonilisele tomat-sibul-nuudlid-õhtusöögile. Kõige enam meeldis mulle Aafrika restoran – Mama Africa´s Kitchen- Livingstones, kus tähistasime Steffi sünnipäeva. Restoran kuulub ühele kunstnikule ja on sisustatud traditsiooniliste elementidega. Ettekandja kannab rahvuslikke rõivaid ja näomaalinguid ning laval mängivad trummi-poisid. Istusime maas patjael, valgustuseks küünlad. Ettekandja pani meile ette suured pudipõlled ja serveeris ülimaitsvaid traditsioonilisi toite, loomulikult käib nshima söömise juurde kätepesemine – ettekandja käib kausikese, rätikese ja seebiga iga ühe juures ja sooritame oma puhastava protseduuri.

Üks huvitav seik igapäevaelust Lusaka tänavatel – mööda teed jalutades võid kohata mehi, kes leiavad teeäärest kraavist prügihunnikust laiba ja selle auto kasti viskavad ning teadmata suunas sõidavad. Üldse olen mitu korda näinud tänaval vedelemas inimesi, kellest mul pole aimu, kas nad on elus või surnud. Kuna kellelegi pole teatada, siis jääb vaid üle loota, et nad lihtsalt väikest uinakut peavad..