Kõik sai alguse sellest, et Steffi tahtis oma 25ndat sünnipäeva Livingstones, Victoria Fallsi basseinis pidada. Otsustasime nädala vabaks võtta ja uuesti oma lemmik-linna sõita. Seekord otsustasime võtta öö-bussi, mis oli tark otsus – enamus ajast lihtsalt magad ja aeg läheb kiiremini, samuti ei ole nii tapvalt kuum. Väiksed prussakad ei tee midagi ja avaneb võimalus näha hämmastavat öist Aafrikat – kottpimedad külad, kilomeetrite viisi pimedust, vahepeal väike lõkkesilm, mille ümber võib näha musti kujusid istumas. Kuidas nad seal küll elavad, oh heldus, nagu polaaröö.

Tagasi bussi-juurde tulles, hämmastav koht on ka Lusaka pea-bussijaam. Meie lemmik lause on siin Sambias järgmine „Nothing makes sense in Africa”. Seda läheb vaja igal sammul. Selleks, et inimesed bussi panna (eelnevalt on kõigil ostetud nummerdatud kohaga ja nimeline bussipilet) kulub TUND aega. Kuhu see aeg läheb, ma ei mõista. Igatahes tund enne bussi väljumist peab olema jaamas, istuma keset seda kaost ja lärmi ning segaduses näoga ootama.. ootama.. ootama… ja veel natuke ootama. Umbes 7 inimest on palgatud selleks, et bussi parkida. Igaüks vehib ise külje peal kätega ise suunas ja karjub midagi. Buss teeb kaks parkimise katset, kolmas õnnestub. Kottide pagasiruumi panemiseks kulub umbes 20 minutit. Bussi sisenemiseks tuleb oodata järjekorras, võimalik et pool tundi. Kõigi nimed kontrollitakse, tavaliselt jagatakse kohad ümber, ärge küsige, mispärast. Igatahes keset seda segadust seal ei suutnud ma muud teha kui istuda ja naerda. Vähemalt buss väljub õigeaegselt. Umbes kella kolme paiku öösel ilmub konduktor minu ette ja teatab, et ma pean istuma ümber teise bussi. Unesegase peaga ei saa aru, mis värk on, aga ronime oma kompsudega bussist välja. Üritan teise bussi juures selgeks teha, kuhu ta õieti sõidab ja kas me oleme ikka õigel teel. Järsku hüüatab Steffi „Ärka üles, me oleme Livingstones!”. Nojah, kui ma silmad avasin ja ringi vaatasin, siis tundsin muidugi vana tuttava bussijaama ära. Ja teise bussi pidime minema selleks, et seal magada, niikaua kuni valgeks läheb. Kuna meil aga eelnevalt hostelisse broneeringut ei õnnestunud teha, siis oli meil tükk aega vaba aega, enne kui tööaeg pihta hakkab. Kell pool kuus tulid meile vastu kohalikud sõbrad ja päiksetõusul olime Victoria Fallsil! Hommikuks sõime lõkkel tehtud nshimat ja värskelt Zambezi jõest püütud kala (red brim, ma ei tea, mis see eesti keeles on). Vaatasime binokliga linde (neid on seal väga ilusaid ja huvitavaid, 400 liigi ringis) ja hommikusi esimesi turiste ning nautisime mõnusat hommikust kargust. Uurisime öise elu jälgi ja külastasime jõehobu-wc-d :).

Tänu kohalikele sõpradele õnnestus meil seekord Livingstones palju näha. Ühel päeval käisime Mukuni külas. Nägime traditsioonilist külaelu, kus elatakse nendes ümmargustes savionnides (mul on mõned pildid orkutis, kes seda kohta külastama juhtub) ja tegeletakse karjakasvatuse ning käsitööga. Kohtusime küla vanima naisega, kes olevat 103-aastane. Ma julgen selles küll kahelda, aga ta nägi tõesti välja nagu ahervare ja oli kohalikus mõistes igivana. Tee külasse oli pikk ja suhteliselt olematu. Autos olime seitsmekesi, mis on siin tavaline (lisaks meile Steffiga olid ka Leja ja Manuel, ning 2 kohalikku sõpra). Vahepeal tuli ainult väikseid peatusi teha, kuna takso kuumenes üle. Külaelu nägemine oli aga seda teekonda väärt.

Järgmisena veetsime 24 tundi Vic Fallsil. Nägime päikseloojangut ja ööbisime Livingstone´i saarel. See osa Fallsist, mida kirjeldatakse kui „smoke that thunders” – palju vett, auru ja mühinat. Livingstone Island asub tehniliselt Zimbabwe poole peal ja selle omanik on Mukuni küla kuningas (tutvusime tema poja, prints Harryga :). Seal ööbimist saavad endale lubada vaid erilised rikkurid, meie saime aga kohalikele tänu sõbrahinnaga. Igatahes see saar asub Vic Fallsil ja sinna saab minna ainult kuivaperioodil, vihmade ajal on üle Fallsi kõndimine võimatu. Saarel puudub elekter, kogu õhtu oli meie ainsaks valgustuseks üks küünal köögis, mille valgel valmistasime seal leiduvatest toiduainetest maailma maitsvaima õhtusöögi. Einestasime tähistaeva all, taustaks joa müha ja öise Aafrika hääled. Elu nagu filmis! Öö ei olnud aga nii lõbus, kuna pimedas köögis põrandal magades ei saanud me näha neid hiiglaslikke rotte, kes öö läbi tohutut raginat tekitasid ja vahepeal ilmselt üle meie voodi jooksid. Samuti puudusid moskiitovõrgud ja hääletud (malaariat kannavad vaid hääletud, emased sääsed) puresid meie nägusid… Igatahes hommik oli jälle ilus. Steffi 25 sünnipäev algas Vic Fallsi äärel päiksetõusuga, õnnitlesime teda selle kivi juures, kus David Livingstone kuulu järgi esmakordselt juga nägi. Veetsime terve ülejäänud päeva joal, ujusime basseinis ja nautisime vaateid. Jõin saatuslikku Zambezi-jõe-kohvi…

Järgmised päevad möödusid mul dr Shafik Hospitalis. Ühel hommikul lihtsalt ärkasin üles ja avastasin, et ainus koht, kus olla suudan, on wc. Päeva peale läks olemine üha hullemaks, kuumenesin üle ja kaotasin oma viimased jõuvarud. Õnneks juhtus üks hea inimene - hosteli omanik- seal olema, kes koos oma naisega mind õhtul linna parimasse (ja ka kallimasse) haiglasse viis ning rahustas, et ma pole esimene, keda selline tõbi tabab ja et ma ei jään ikka ellu. Haiglas veetsin viis ööd-päeva, sellest pool tilguti all. Diagnoosiks oli kõigi eelduste kohaselt malaaria ja bakteriaalne infektsioon (salmonelloos või düsenteeria kõige tõenäolisemalt). Malaaria puhul oli tegu lihtsama variandiga, mille ravi ei ole kuigi keeruline – iga 12 tunni järgi üks tablett (kokku kestis see vast kaks päeva). Ma ei ole aga kindel, kas see oli malaaria või millised sümtomid kuulusid malaariale, millised bakterile. Haiglas oli neli erinevat arsti ja seega erinevad arvamused. Ainus test mis mulle tehti, oli näpu otsast vereproov malaaria testiks. Ei mingeid väljaheiteuuringuid (neid pidin ise tegema). Kõige usaldusväärsem arst oli dr Shafik (ainuke mitte-mustanahaline doktor), kes oli ühtlasi ka haigla omanik, 30-aastase staaziga kirurg-üldarst Egiptusest vist algupäraselt. Umbes 10 medõde olid küll hirmuäratavalt rumalad ja tänan õnne, et ma ise midagi ravimitest ja haigustest jagan ning aru sain, et üks plus üks on siiski kaks, mitte kuus või kaheksa, nagu nemad seal arvasid… Mida rohkem mul teadvus selgines, seda suuremat hirmu õdede rumaluse ees hakkasin tundma. Igaks juhuks ei küsinud neilt, kus ja kas üldse nad meditsiini õppinud on. Kartsin, et vastust kuuldes oleksin oma tilguti kaenlasse võtnud ja sealt jooksu pistnud… Haiglal iseenesest polnud viga, väike erakliinik kaheksa voodikohaga. Mul oli erapalat kahe kohaga, kus oli veel diivan, külmkapp, õhukonditsioneer, puldiga telekas ja oma vannituba. Kokk käis pidevalt küsimas, mida ma süüa soovin ja nupule vajutamise tulemusena jooksis alati kohale õde. Iga päev käisid mu sõbrad mind vaatamas ja tõid kõike head paremat ning siinkohal tervitaksin ka oma kalleid tädisid – tädi Üllet ja tädi Tiiut, kes võtsid vaevaks mulle teispool maakera helistada ja head paranemist soovida! :) Rääkimata mu pereliikmetest muidugi, kelle telefoni arveid ma esimesed paar kuud pean tagasi tulles välja maksma… Aga terveks ma sain ja nagu välja tuleb, on see siin osa turismi-paketist. Ka teised glennid elasid üle oma bakteri-nädala, Leja oli samuti haiglas ja kaalus isegi vahepeal tagasi koju minekut. Praegu oleme aga kõik elus, terved, rõõmsad ja naudime Aafrika hämmastavaid seiklusi edasi.

Kaks tundi arvuti taga on selgelt liiast. Jätan teid minu seiklusi seedima ja naasen tagasi igapäeva-ellu.

Muideks, eile sadas siin esimest korda vihma! Räägitakse, et sel aastal algab vihmaperiood oodatust paar nädalat varem, nii et pean oma telgi varsti kokku pakkima. Aga vihm oli mõnus ja soe!

Tervisi kõigile sinna külmale maale!