Midagi nii põnevat mul seekord rääkida pole, kui Dr Shafiki seiklused. Olen 98% taastunud oma troopilistest tõvedest. See kaks protsenti tähendab, et isegi mu tulnuksilmad on peaaegu kadunud. Oi ma vist ei maininud, et peale haiglat koju tulles ja peeglisse pilku heites pidin ennast uuesti haigeks ehmatama, kui nägin, et mu silmavalged ei ole enam kuigi valged vaid on punased nagu õudusfilmis. Õnneks oli see mööduv nähtus ja õnneks või kahjuks teil mind sellisena näha ei õnnestu.

Livingstone’i seiklustest rääkides unustasin veel ühest asjast kirjutada. Rubriik nimega „must kroonika”. Nimelt peale Steffi sünnipäeva, järgmisel päeval, kukkus üks mees Fallsist alla. Statistika väitel kukub sealt keskmiselt üks inimene aastas (sekka mõned jõehobud ja krokodillid) alla, mida on selgelt liiga palju. Aga pole ka imestada, kui igasugune piirde ja turvameeste süsteem seal suht puudulik ning hulljulged võivad ronida, kuhu nende ajunatuke neid juhatab. Lisaks on neil veel absoluutselt läbimõtlematu süsteem seal. Nimelt kasutatakse Fallsi vett elektrijaama tarbeks ja vahepeal pannakse vesi kinni (nii et Falls on kuiv ja saab ääre peal turnida). Teinekord võib juhtuda, et vesi lastakse lahti ja inimesed pole sellest teadlkud, nii et viuhhh… Aga nagu ma aru sain, reeglina tehakse seda kindlatel kellaaegadel ja vähemalt kohalikud on sellest teadlikud.. Seekord kukkus Fallsi aga kohalik giid Zimbabwe poole pealt, kes läks appi libastunud turistile. Turist õnnestus päästa, mees jäi aga Fallsi. Kuna meie giididest kohalikud sõbrad olid vabatahtlikud, kes laipa otsima ja välja tooma läksid (Sambia politsei seda ei tee, kuna neil pole nii ohtlikuks missiooniks spetsiaalselt treenitud inimesi!), siis kuulsime üksikasjalikult seda lugu ja ma võin öelda, et pärast ei olnud mitu päeva (liha)söömise isu… Teate, mismoodi kohalikud kaitsevad end pärast sellist missiooni tekkivate võimalike õudusunenägude eest? - Nad panevad omale uriini näo peale – see pidavat kindlustama, et surnu unenägudesse ei ilmu. Njaa, peaasi, et see toimib, onju.

Livingstone´s nägime veel kummalisi ilmastikunähtusi nimega vihm ja äike, mis meid ka Lusakas paar päeva saatsid. Mul õnnestus tänu tutvustele oma telgile teine kiht peale hankida ja jäin kuivaks. Steffil oli natuke ebamugavam öö, õnneks polnud vihm tugev. Aga need paar vihmapäeva tähendavad siin seda, et järgneb erakordne kuumalaine. Ja praegu elamegi siin sellel laineharjal. Päeval on +42*C ja kui õhtupoole 30 peale läheb, siis on hea jahe olla. Ma ei kujuta tõesti ette, mismoodi mu keha 50-kraadisele temperatuurimuutusele reageerima hakkab, kui tagasi saabun. Võimalik, et pööran lennujaamas ümber ja hüppan esimesele Aafrikasse suunduvale lennukile…

Viimased nädalad oleme külastanud mitmeid koolitunde, kus ma endiselt tundsin ennast, nagu kala kuival maal. Pidevalt tekkis tahtmine veepudel võtta ja endale pähe kallata, enne kui kuumarabandus mind maha niidab. Õnneks elasin need katsumused üle ja tänaseks oleme oma koolide külastamise missiooni lõpetanud. Lapsed käivad siin kahes vahetuses koolis ja pärastlõunastes klassides olin isegi võimeline kaasa mõtlema, kuna suurem kuumus annab peale ühte-kahte päeval järele. Lapsed on igatahes vahvad, vahetunnis kogunevad ümber meie, kihistavad naerda ja küsivad igasugu küsimusi meie kohta. Üks levinumaid küsimusi on siin (mitte ainult lastelt) „Millal sa järgmine kord tagasi Sambiasse tuled?”. See on hea küsimus, ma küsin seda ise ka endalt pidevalt. Vastust aga veel ei tea.

Neljanda klassi tunnis (science lesson) saime kuulda, misasi on isiklik hügieen ja kuidas selle eest hoolt kanda. Meie Steffiga oleme igatahes nüüd väga hoolsad küünte lõikamisega, sest õpetaja ütles, et kui sa küüsi ei lõika, siis saad kõhulahtisuse! Saime veel teada, et poisid peaksid alati lühikesi juukseid kandma. Ja et oluline on õige suurusega kingi kanda.

Seitsmenda klassi tund oli veidi keerulisem, kuna nad valmistuvad eksamiteks ja kordavad igasugu teadusi läbisegi. Ma ei saanud kõigist küsimustest hästi aru ja seega ei osanud ka vastata. Õnneks meid seekord ei küsitud. Õpetaja oli aga naljamees, kes viskas kildu ja hirmutas lapsi meiega: „Kes vastab valesti, leiab ennast telekast või ajalehest – kas te seda tahate?”. Mul oli piinlik laste ees, nagu me oleks tõeliselt mingid inspektorid. Lisaks käskis see õpetaja mul kindlasti Sambiast abikaasa leida ja siia jääda, neil olevat mind vaja. No eks ma siis nüüd tegelen sellega, abivalmis nagu ma olen…

Teise klassi lapsed olid ametis kellaaegade õppimisega, istusid tahvli ees vaiba peal ja piilusid õpetaja asemel rohkem meie poole ning lehvitasid ja kihistasid naerda. Aga kell sai neil ka selgeks, mulle tundus vähemalt.

Kõige huvitavam oli vast 9nda klassi usuõpetuse tund, kus toimus arutelu erinevate usundite ja erinevate vabaduse liikide üle. Räägiti ka ÜRO vabaduste deklaratsioonist (Declarations of Freedom) ning ideaalsest ja reaalsest kogukonnast.

Huvitav on jälgida ka elu vahetundides. Õpetaja seisab kepiga seina ääres ja üritab sellega tabada lapsi, kes vales kohas jooksevad. Enne tunni algust rivistuvad kõik klassid ukse taha, kooli hoovi peale. Poisid ühes ja tüdrukud teises viirus. Üks (korrapidaja?)õpetaja vehib kepiga ja vilistab vilega mingeid märguandeid, mille peale lapsed hakkavad marssima ja kätega üles-alla-vasakule-paremale-plaks-plaks vehkima. Andekamad saavad selle ülesandega esimese korraga hakkama, vähemandekamad vusserdavad ja tulemusena peavad kõik seda stsenaariumi mitu korda kordama. Lõpuks, kui õpetaja arvates on enamvähem kord saavutatud, marsib iga viirg oma klassi.