Ühel nädalavahetusel õnnestus mul käia väga huvitaval traditsioonilisel üritusel. Ürituse nimi oli Cynthia´s Bridal Shower ehk Kitchen Party. Cynthia on Kasuba (see naine, kelle juures me algul elasime) sõbranna nõbu ning Kasuba kutsus mind kaasa, üritust kaema. Meie mõistes on see idee poolest midagi tüdrukute õhtu taolist – pidu naisele, kes hakkab peagi abielluma. Mastaabid on aga „veidi” suuremad. Pidu organiseerib komitee või tiim (vähemalt paarkümmend inimest). Organiseerimist alustatakse kuni pool aastat enne üritust ja kutsed saadetakse laiali mitu kuud varem. Kutse peal on kirjas, millist värvi kingituse peab kaasa tooma. Kingitakse kõike, mis kuulub ühe köögi varustuse hulka. Kuna mul polnud õrna aimu, millises hinnaklassis peab kink olema või mismoodi see kinkimisprotseduur välja näeb (teadsin, et iga külaline peab pruudi ees oma kinki tutvustama), siis tegin kõike nii nagu Kasuba ütles. Ta viis mind ühele turule, odavasse india ärikate poodi ja valis välja kaks asja – kohvimasina ja fritüüri. Kuigi ma ei planeerinud sellele üritusele nii palju kulutada, maksin lõpuks 70 000 KW kohvimasina eest (~150 krooni). Kasubale jätsin maksta kallima eseme. Selgus aga, et fritüüri üks külg on mõlkis ja minu suureks üllatuseks ei valinud Kasuba mitte uut kingitust, vaid kauples selle hinda alla ja maksis kokkuvõttes vähem, kui mina. Selle eest hoidsin ma kokku kingipaki paberi pealt, lihtsalt keeldusin selle eest maksmast ja otsustasin oma kingituse kilekotti toppida. Seda otsust ei tulnud mul kahetseda. Kasuba nägi hulka vaeva, et oma oma mõlkis fritüüri sädelevasse paberisse pakkida, üritusele jõudes pidime aga ukse peal kingid komitee lauale panema, kes need otsejoones paberitest lahti rebisid, nii et pakkimisel ei olnud kokkuvõttes mingit mõtet. Kingikarpidele kirjutati peale kinkija nimi (hiljem seletan, milleks).

Kutse peal oli ürituse alguseks märgitud 13.00. Meie olime sel ajal muidugi alles turul, ostmas kingitusi ja lõunasöögiks köögivilju (kuigi ma ei mõistnud, miks peab enne nii suurele üritusele minekut kodus kõhu täis sööma). Jõudsime peo-paika kell 15.00 ja üritus ise algas 16.00. African time. Kitchen Partyl osalevad ainult naised – pruudi ja peigmehe sugulased, sõbrad, tuttavad, võhivõõrad (nagu mina). Kokku oli vast paar-kolmsada inimest, kes istusid kahe suure varikatuse all. Pruudi tarbeks oli püstitatud lava moodi asi – varjualune, mille keskel madrats istumiseks (täpsemini põlvitamiseks). Lava kõrval lasus kingituste meri – seal oli absoluutselt kõiki asju, mida võib köögiga seostada, alates sektsioonkapist, pliidist, külmikust, lauast, toolidest, lõpetades klaaside, taldrikute, pottide-pannide, prügikasti ja meie mõlkis fritüüriga. Seda nähes küll kahetsesin veidi, et midagi tagasihoidlikumat ei ostnud.

Üritust juhtis vanem ja kogukam, kõva häälega naine – matroon. Ta tegi omakeelseid nalju, hõikus midagi pidevalt kõva häälega ja tantsis vahepeal seda suurepärast tagumiku-keerutamise-tantsu, mida kohalikud hiilgavalt hästi oskavad. Lava kõrval oli trummide ansambel, mis tegi kogu ürituse vältel mõnusat traditsioonilist muusikat ja laulis sekka laulukesi. Vahepeal esinesid erinevad naised traditsiooniliste tantsudega, sealjuures püherdasid maas ja imiteerisid liigutusi, mida naine peab tegema, kui mehega voodis on. Rahvas tegi kogu aeg suurt lärmi ja huilgas erilise häälega. Ürituse algul pruuti ei olnud. Ta toodi mõne aja pärast kohale tantsiva ja laulva meeskonna (naiskonna) saatel. Sealjuures oli ta kaetud chitenje´ga (riie või rätik, mida aafrika naised kannavad seelikuna ning millega kannavad ka seljas asju ja lapsi). Ei saanud aru, kas ta tuli kükakil või päris roomates, igatahes maadligi ja hästi varjatud. Seal lina all olid veel paar inimest, vist pruudi tädid, kes püüdsid teda igati teiste eest varjata. Ta juhiti oma lavale, madratsi peale istuma. Nii ta seal istus, riie peas, tükk aega, kui õhtujuht oma huilgeid tegi ja rahvale midagi karjus, millest ma aru ei saanud.

Vahepeal käisid ringi kilekottidega naised, kes tulid su ette, tegid puusakeerutamistantsu ja palusid kotti raha panna. Kasuba ütles, et temal raha ei ole ja muidugi tuli üks kilekotinaine otsejoones mzungu juurde ning pidin siis midagi sinna panema. See raha-korjamise asi ajab mind siin küll hulluks, iga nurga peal pead aga maksma. Kuna tegu oli traditsioonilise üritusega, kus ma olin külaline, ei saanud ka siis keelduda ja panin meie mõistes paar senti. Naljakas oli veel see, et üritusel käis ringi fotograaf ja pakkus võimalust raha eest pilte teha. No tänan, sellest pakkumisest ma küll keeldusin.

Mõne aja pärast tuli saatevkomitee eskortimisel kohale peigmees koos kamba teiste meestega (tema vennad-nõbud-sõbrad vms). Peigmehe ülesanne oli pruudi pealt rätik ära võtta ja teda rahvale tutvustada. Seejärel vahetati kingitusi – peigmees tõi suure roosibuketi ja veel midagi, pruudil oli valmistatud kook ja veel mingi pakike. Edasi nägi üritus välja nii, et peigmees istus koos teiste meestega lava ette toolidele, pruut koos paari teise naisega oli peigmehe ees, tantsis, vahepeal viskas põlvili, vahepeal pikali. Siis toimus kallistamine või suudlemine (ei tea kumb, sest noorpaar kaeti selleks hetkeks jälle rätikuga) seejärel paari pildistamine, peale mida mehed lahkusid ja pruut jätkas istumist oma madratsil.

Edasi toimus kingituste avamise tseremoonia. Hakati hõikuma neid nimesid kingipakkide pealt. Kelle nimi hõigati, see pidi minema ette, põlvitama pruudi kõrvale mati peale ja talle selgitama, mida selle kingitusega peale hakata. Kuna aga paralleelselt toimus õue teises otsas toidu jagamine, siis enamus inimesi seisid (ligi tunni aja pikkuses) järjekorras ja vaid vähesed käisid oma kinke tutvustamas. Kahjuks või õnneks ka meie seda ei teinud, nii et mul ei õnnestunud isegi seda inimest lähedalt näha, kellele ma 70-tuhandese kohvimasina kinkisin… Toit oli see-eest maitsev ja valik tohutu –kana, loomaliha, kartul, riis, pasta, köögiviljad jne.

Üritus lõppes peale kuut, kui pimedaks läks. Pruut sai ka lõpuks oma „troonilt” lahti. Mul oli temast kahju, sest kuigi see on tema pidu, peab ta terve aja istuma põlvili madratsil, tõsise näoga, pilt ette/maha suunatud. Ju see on mingi distsipliini harjutus abieluks vms mulle mõistetamatu rituaal.

Kokkuvõttes oli mul huvitav pärastlõuna ja ma mõtlesin isegi seda traditsiooni arendada – kui tagasi tulen, siis teen oma köögi-peo, elutoa-peo, vannitoa-peo, garaazi-peo… kõik olete teretulnud (ei tähenda, kas mehed või naised)!