Teisipäevast alates on meie telkimisplatsil üks roheline telk vähem – saatsin Steffi koju. Saime küüti lennujaama ühelt meie tuttavalt india-onult. Irooniline oli aga see, et Steffi oli juba ammu ära lennanud, kui meie india-onuga ikka lennujaamas passisime. Nimelt valitseb Sambias kütuse-defitsiit. Nii uskumatu, kui see ka pole, siin tuleb aeg-ajalt selliseid asju ette. Ja juba ligi kaks nädalat ei ole Sambias bensiini! Tol päeval tuli aga natuke kütust lennujaama tanklasse ja kuna meie auto bensiininäitur hakkas vilkuma, pidime võtma järjekorda – 30 auto järgi. Seda nalja pole ma enne näinud, et kaks tundi kütuse järjekorras tuleb seista. Ja pooled autod järjekorras liiguvad edasi inimjõul. Õnneks oli meie sõbral lõuna-võileib kaasas, mida ta lahkelt minuga jagas. Nii veetsime toreda pärastlõuna autos istudes ja ilmaelu üle imestades. Olime isegi õnnelikud, et oma 20 liitrit (see oli maksimum limiit, mis anti) lõpuks kätte saime – linnas ringi sõites võib näha 50-60 auto pikkuseid järjekordi, mis ümbritsevad bensiinijaamu. Inimesed ööbivad koguni autodes, et järjekorra kohta mitte kaotada. Minu postmargi-defitsiidi-probleem on sellega võrreldes suhteliselt kahvatu…

Enne Steffi lahkumist saime valmis oma GE (Global Education) Activity projekti – tegime lühikese videointervjuu ühes meie peredest. Nüüd tuleb meil see kuidagi kokku lõigata-kleepida-kirjutada ja erinevatesse keeltesse tõlkida. Igatahes video-intervjuu tegemine oli meile mõlemale väga huvitav ja rikastav kogemus, ootan põnevusega, milliseks kujuneb selle lõpptulemus.

Viimasel nädalal külastasime taaskord meie peresid ning peamine teema oli Steffi hüvastijätt ja lõpp-sõnad peredele. Teddy programmis on see märgitud kui „Steffi and Karmen motivation talk”. Eks me siis üritasime neid motiveerida, ühtlasi teha kokkuvõtteid oma tähelepanekutest, teha ettepanekuid, soovitusi ja jagada ka kriitikat. Paaris peres kujunes meil välja väga huvitav arutelu lapsevanematega (iseäranis vanaisadega) teemal haridus, vaesus, kultuurierinevused, pereväärtused, extended-family jne. Üks asi, mida me mõlemad Steffiga siin õppisime, on (kurb) tõdemus, et siinne extended-family (laiendatud perekond? Noh see, kui koos elavad lisaks emale-isale-lastele veel vanavanemad-onud-tädid-nõbud-jm-lehma-lellepoegadeni välja) süsteem on pigem probleemide allikas, kui lahendus. Mul oli ennem arvamus, et mida rohkem inimesi, seda toredam elu – kõik aitavad kõiki ja hoolitsevad üksteise eest vaatamata kasinatele majanduslikele ressurssidele. Me oleme siin kokku puutunud aga mitmete lugudega (nii YOFO kui ka isiklike tutvuste kaudu), kus suurem sugulaste kooslus tekitas hoopis pingeid, hierarhiate kujunemist sugulussidemete alusel ja võimu kuritarvitamist, sageli ka laste väärkohtlemist. Ühe perekonna vanaisa ütles välja oma ausa arvamuse, et lastekodu on vanema(te)ta jäänud lapsele parem koht, kui taoline kommuun-perekond, kus keegi ei võta kellegi eest vastutust ega taga seega lapsele vajalikku hoolt. YOFOs on selliseks näiteks Kashanshide perekond, kus elavad 11 täiskasvanut ja 16 last. Ainuke, kes korda luua üritab, on 70ndates kehva tervisega vanaisa. Meie suureks üllatuseks selgus, et paljud lapsed ei olegi orvud, ka nende emad elavad samas peres. Sellest hoolimata on lapsed ilma järelvalve ja vanemliku hoolitsuseta. Valitseb teatud mentaliteet, et kõigi-lapsed on ühtlasi mitte-kellegi-lapsed… Selle pere vanaisaga pidasin maha pika diskussiooni, mille tulemusena selgus, et tõepoolest – selleks, et laste ellu korda luua ja neile sobilik õpi- ning kasvukeskkond tagada, on ainus lahendus saata nad internaatkooli. See perekondade teema on igatahes huvitav ja pikemat arutlemist nõudev.

Muidu olen endiselt ainuke eestlane, keda seniajani Sambias kohanud olen. Ausalt öeldes väsinud 2,5 kuud selgitamast mis on minu nimi (see on kohalikele enneolematult keeruline, pean alati umbes kuus korda üle kordama, et ma pole GORMAN, GARMAN ega CAAMÄN vms), mis või kus on Estonia ja kuidas ning miks seal nii vähe inimesi elab. Rääkimata ülejäänud traditsioonilistest küsimustest nagu „mida sa siin teed”, „kaua sa juba Sambias oled”, „kaua sa veel Sambias oled”, „mida sa kodus teed”, „mida sa Sambiast arvad” jne jne jne. Vahest teen veidi sohki ja ütlen, et olen Lusakast, mu nimi on Maluba ja kiirustan tööle. See välistab edasise poole-tunnise küsimuste seansi ja laseb mul rahulikult oma teekonda jätkata.

Eile oli mul huvitav võimalus mängida terve päev arsti-assistenti. Nimelt käib meie backpackerites üks tore iraanlasest-ameeriklasest arstionu, doktor Shahab Sargazi, kes on Aafrikas ühte erialast projekti tegemas (ta on erialalt kardioloog). Ühtlasi teeb oma vabast tahtest vabatalikke vastuvõtte ühes väga suure ja vaese compoundi väikeses erakoolis. Ta kutsus mind kaasa oma päeva veetma. Oli väga huvitav kogemus ja nägin taaskord enneolematut vaesust (nii materiaalset kui vaimset), milles kohalikud siin elavad. Kuigi tegu oli erakooliga, oli see vaesem, kui senikülastatud riiklikud koolid. Klassides polnud peale tahvli ja puupinkide midagi. Ei aknaid, uksi ega elektrit. Lapsed olid aga armsad nagu ikka ja õpetajad sõbralikud nagu ikka. Eriti huvitav oli muidugi doktori vastuvõtt, kus nägin nelja erinevat patsienti ja osalesin koos doktoriga huvitavates vestlustes. Mul tekkis tunne, et sobin oma teadmiste poolest siin samuti arstiks. Hämmastasin koos doktoriga inimeste elementaarsete teadmiste puudumiste üle, mis puudutab tervist ja haigusi ning nende mõlemaga ümberkäimist. Andmekaitseseadust silmas pidades ma neid lugusid hetkel pikemalt kirjeldama ei hakka. Teine põhjus on siinkohal mu laiskus järjekordse lehekülje sisse trükkimisel.

Minu järelejäänud aeg siin kulub kõige tõenäolisemalt perekülastusi jätkates. Seekord pean ilma Steffita motiveerivaid kõnelusi pidama, mis pole mulle mõistagi mingi probleem. Hahaa. Pered on toredad ja lahked ning kohati liigagi avameelsed. Näiteks on siinsetel inimestel kummaline süüdimatu komme küsida endale kõike, mis meeldib. „Mulle meeldivad su päikseprillid, anna need mulle” (ütles üks tädi mulle), „Sul on ilus fotokas, anna see mulle” (ütles teine tädi Steffile). Inimesed ei häbene selliseid asju küsida. Doktor Shahab näiteks rääkis, kuidas Etioopia haiglas töötades üks medõde tahtis tema ilusat vererõhuaparaadi karpi omale kosmeetika hoidmiseks. Doktor ei olnud ka kade poiss ja andis. Mina muidugi ei häbene jällegi „ei” öelda. Ma ei mäleta, kas juba olen teile sellest rääkinud kuidas sambialased ei oska „ei” öelda. Kui nad sinu küsimusele vastust ei tea (kasvõi elementaarne tee küsimine tänaval), siis hakkavad mingit ümmargust mulli ajama. Samuti meeldib inimestele siin lugusid välja mõelda. Samale küsimusele võid erinevaid inimesi küsitledes saada kümme erinevat vastust. Kokkuvõttes tuleb kasutada tõenäosusteooriat, et oma tõde välja selgitada. Tihtipeale jääb tõde muidugi mõistatuseks ja tuleb leppida teadmisega, et kõiki asju sa lihtsalt teada ei saa.

Ilma-uudistest niipalju, et minu suureks õnneks ei ole vihmaperiood veel alanud. Kuigi sel aastal olevat siin kõik erakordselt teisiti (erakordselt kuum suvi, erakordselt palju moskiitosid ja erakordselt varem algav vihmaperiood). Mina tegin oma ettevalmistused igatahes ära – sidusin pealmise telgikatte alumise külge kinni ja ostsin omale suure Sambia värvides vihmavarju. Kohalikud muideks jalutavad juba ammu vihmavarjudega ringi, aga minu meelest on rumalus end Päikese eest varju peita – elan ikka teadmises, et Päikest näeb ju nii harva! Igaljuhul ootan põnevusega, mismoodi see vihmaperiood siin välja nägema hakkab ja olen valmis iga hetk siseruumidesse evakueeruma.

Puuvilja-uudiste rubriiki võin kirjutada, et meie aianurgas kasvava papaya viljad on valmis saanud ja maitsevad õige mahlaselt. Samuti on köögi akna taga kasvava mangopuu otsast võimalik peaaegu valmis mangovilju noppida. Kohalikud õpetasid, et pooltoores mango maitseb õige hästi, kui kasta tükikesed sidrunimahla-soola segusse. Minu meelest oli see küll liig, kuna mango ise maitses nagu sidrun ja nägi välja nagu õun. Mu seedeelundkond seda imelist vilja muidugi erilise rõõmuga vastu ei võtnud… Minu rõõmuks on alanud aga ka arbuusi-hooaeg ja see maitseb siin küll eriti hästi.

Muideks, täna on Sambia iseseisvuspäev – 45 aastat Sambia Vabariiki. Kuna mu jalad on järjekordselt kaetud lugematute villidega, siis olen paar päeva suhteliselt liikumatu ja puhkan, jalad basseinis. Seega ei läinud linnapeale mr. Banda tervituskõnet kuulama ega rahva sekka trügima. Üldiselt eelistavad kohalikud sel päeval pigem linnast ära, loodusesse sõita. Presidendi üritus olevat VIPidele ja avalikud sõnavõtud pigem poliitilised kihutuskõned, millest on parem eemale hoida. Igatahes olen pisut pettunud, et midagi traditsioonilist ja erakordset ei toimunud. Samuti on minule õmmelda lubatud rahvuslik riietus kusagile lugematute täitmata lubaduste hunnikusse kaduma läinud…

Eelmise pühapäeva veetsime Lusaka külje all olevas Kalimba Reptile pargis. Nägime madusid, pisikesi krokodille, suuremaid krokodille ja väga suuri krokodille. Sain teada, et nad võivad elada kuni 100 aastaseks, et krokodillidel ei ole keelt (sellepärast nad on ka ilmselt nii paksud, et kugistavad näiteks terve kana korraga alla) ja et krokodilli liha on mürgine, ainult saba kõlbab süüa. Ja see maitseb väga hästi – nimelt sõime lõunaks krokodilli burgerit! Muuseas, keegi kohalik rääkis, et krokodilli liha söömine annab immuunsuse igasugu haiguste, sealjuures AIDSi vastu. Kui ma vaid ei oleks nii üleharitud, siis võiksin ennast peale selle burgeri söömist peaaegu et surematuks kuulutada… Pühapäeva õhtu veetsime Etioopia restorani vabas õhus, süües väga vürtsikaid, aga väga maitsvaid toite. Veel olen külastanud järjekordset India restorani järjekordsete vürtsitatud liharoogadega. Kuna jutt läks toidu peale, siis tõmban otsad kiirelt kokku ja lähen kööki, nälga leevendama. Loodetavasti on midagi mu toidutagavaradest toiduvaraste poolt mulle säästetud. Backpackerite köögi rõõmud – kunagi ei tea, mis või kas sind külmkapis ootab…