Midagi taolist on vist öelnud Karupoeg Puhh? Absoluutne tõde. Käesoleva nädala olen veetnud oma armsaid lapsi külastades ja peredega hüvasti jättes. Ühtlasi jagasin laiali kodunt kaasavõetud nänni. Muuhulgas oli mul kotitäis õhupalle, mis tegid lastele enneolematut rõõmu. Te ei kujuta ette, kuidas nii väiksemate kui ka suuremate laste silmad särama löövad, kui neile ulatada üks tühine õhupall. Oh seda kisa ja kilkamist, kui pall veel täis puhuda ja lendu lasta! Muidugi, nagu lastega ikka, „pill tuleb pika ilu peale” (minu ema kuldsed sõnad, mis mind alati närvi on ajanud) – ei möödunud kaua aega, kui esimesed pallid pauguga tükkideks lendasid, esimene nutukisa kuuldavale tuli ja üksteiselt pallide äravirutamised algasid. Kuna minu kingikott polnud aga kummist, siis üritasin selgitada, kuidas vennad omavahel kõike jagama peaksid ja mossitamise või naermise (see, kelle pall kakti läks, selle üle tegid teised nalja) asemel allesolevaid õhupalle jagada püüaksid. Lõppkokkuvõttes põgenesin lahinguväljalt ja jätsin oma armsad rüblikud mängumaid jagama.   

Teise pere lastele viisin tsirkuse lauamängu, mis tekitas samuti tohutut elevust. Ma pole neid lapsi kunagi veel nii õnnelikena näinud, kui täringut veeretades - kõik lugesid numbreid kaasa, kui üks oma nupuga edasi liikus! Võttis muidugi tükk aega ja energiat, kui suutsin selgitada, et liikumissuund ei ole kaootiline vaid tuleb järgida numbreid. Aga mu meelest on peamine, et lastel lõbus oli. 

Kolmanda pere lapsed said minu (ja Siimu) pehmeid mänguasju ning värvipliiatseid. Kinkimisrõõm on ikka üks tore asi, kui näed, kuidas pisikesed asjakesed mõne väikse mehe päeva nii õnnelikuks muudavad. Vanavanemad olid mulle külaskäigu eest nii tänulikud, et valmistasid lõunaks nsimat ja kõike, mis sinna juurde kuulub. Kuigi oli piinlik seal süüa, kuna tean, et neil tihtipeale endalgi toidust puudus. Aga lõunast keelduda polnud võimalik ja istusin nagu aukülaline seal, vanaema-vanaisaga (minul kõige suurem taldrik ees), samal ajal, kui peretütred ja nende lapsed köögis einestasid. Ma mitu korda küsisin, kas neil on ikka piisavalt toitu seal ja ei mõistnud, miks kogu pere koos ei või süüa. Kõik olevat fain, no problem. No mis ma siis ikka vaidlen.

Kashansi pere lapsed (see on see pere, kus 16 last kasvab) esitasid mulle laulu ja tantsukava ning õpetasid Aafrika mänge mängima. Neil on üks huvitav mäng, mida lapsed igal pool mängivad. Selle nimi on cewen – mina kutsun seda kivi-mänguks. Üritasin välja selgitada, mis on täpselt mängu mõte ja millised on reeglid. Aga kui seitse last korraga tahavad sulle seletada, siis on väga keeruline aru saada, mis täpselt teha tuleb. Igatahes tuleb kive õhku visata ja samal ajal, kui üks kivi õhus on, maas teisi kive edasi tagasi liigutada. Lastel oli muidugi väga lõbus, kui ma üritasin nende vilunud viskeid imiteerida. Mul ei õnnestunud loomulikult mitte ükski katse ja lubasin koju harjutama minna…

Kuna olen siin kolme kuuga isegi orienteerumise selgeks saanud, liiklesin viimasel nädalal mööda peresid üksinda. Ausalt öeldes oli mul hea meel, et Teddyl oli muud tegemist. Sain segamatult lastega mängida ja vanematega vestelda ning viimaseid pilte teha. Teddyl on nimelt hämmastav komme keset jutuajamist järg üle võtta ja pidada järsku maha tohutu pikk kõne, mille sisu võiks kokku võtta ühe lausega. Pidasin need „motiveerivad jutuajamised” üksinda ja vabamas vormis ning minu arust suhteliselt edukalt ise ära.

Teddyga koos käisime aga University of Zambia kampuses, kus samuti üks meie lastest õpib. Mul polnud seni au teda kohata, nii et oli ka viimane aeg. Aus olles, midagi erilist see külaskäik ei sisaldanud. Tutvusin Steveniga, rääkisime tema õpingutest ja vaatasime üle hosteli elamistingimused. Ega mind miski eriti ei üllatunud - olen ju umbes 4 aastat Karu tänava ühikas üle elanud. Või noh, prussakad olid siin pisut suuremad ja ühte voodit pidid jagama kaks inimest. Ülikooli ala ise on suur ja koosneb mitmetest erinevate teaduskondade hoonetest. Kuna siin saab õppida muuhulgas ka loomapidamist, siis kohtasin teepeal isegi lehmakarja. Teisel pool kampust on aga ilusad väiksed järvekesed ja tohutu suur roheline ala, kus tudengid istuvad ja õpivad. Mina käin aeg-ajalt seal järve ääres niisama puhkamas.

Soovisin professionaalsest huvist näha ka ülikooli raamatukogu, mis oli väga suur, väga ülerahvastatud ja väga õhuvaene. Raamatud tundusid olevad küll suhteliselt vanad. Erilist süvenemist riiulitesse ei suutnud teha, kuna taas tuli see kooli-minestus-tunne peale ja pidin õue, liikuva õhu kätte evakueeruma.

Möödunud pühapäeval otsustas Teddy mind viia Kombe perekonna vanaisa juurde. Kombe on see 12-aastane, teate ju küll… Igatahes juba ammu räägib Teddy, et peame selle vanaisaga põhjalikumalt probleemidest rääkima. Jälle ma ei mäleta, kas ma juba olen seda kirjutanud (ma ei saa blogist järgi ka vaadata, kuna kirjutan teksti wordi ja pärast kopin kiiresti-kiiresti netti, kuna ei taha palju raha neti peale raisata). Lugu on nii, et selles peres on peale nende kuue poisi veel vanem, 16-aastane õde, kes saadeti elama vanaisa juurde. Ema ei olevat tütrega läbi saanud vms hämarad põhjused, nagu siin ikka. Olin siis valmis tõsiseks jutuajamiseks selle nn. „ema” isaga. Selgus aga taaskord uus informatsioon – see vanaisa ei olegi tegelikult tüdruku vanaisa ega selle „ema” isa. No tõesti, mul on sellest seebiooperi-mängimisest ausalt öeldes kõrini. Kunagi ei tea, kes on kelle isa või õde või ema või tädi – sugulussidemed tunduvad olevat pidevas muutumises. Igatahes sain selle pere pildi lõpuks enam-vähem selgeks. Teddy pidi kolm korda mulle seletama, enne kui hakkasin midagi aru saama, aga parem hilja, kui mittekunagi. See liba-vanaisa osutus suhteliselt heal järjel olevaks farmer-preestriks ja loomulikult suundusime kogu perega kiriku poole. Ma küll lootsin, et neil see rituaal juba hommikul ära tehtud. Pidin aga ennast väga ebamugavalt tundma, kui kogu pere ennast pühapäevariietesse riietas, naised kontsakingades ja mehed ülikondades. Mina teadsin aga, et lähme maale vanaisale külla ja olin dressipükstes, sandaalides, seljakott seljas. Mis seal ikka, palusin pereemalt laenuks chitenge ja üritasin ennast rohkem pühapäevalikumaks muuta. Sellegi poolest tundsin ennast maailma kõige ebamugavamalt, kui oma veidras riietuses pidin kogu rahva ees, preestri kõrval seisma. Just seda meie „vanaisa” mul teha käskis – tulla kõigi ette, et näidata inimestele kedagi, kes on nii noor ja tuleb nii kaugelt, et teha nii palju head. Mul polnud muud teha, kui seista, naeratada ja higistada. Koduteel korraldasin Teddyle veelkord ristküsitluse erinevate probleemide kohta ja selgus hulka uusi hämaraid asju, millest siinkohal pikemalt rääkima ei hakka. Njaa, patience-patience, seda ma endale kordan siin pidevalt…

Vabal ajal olen käinud taaskord india restoranis ja mõnes ööklubis. Olen siin huvitavasse seltskonda sattunud, selgus, et üks noormees minu kohalike sõprade kambast on endise presidendi poeg ning teine pärit samuti mõjuvõimsast suguvõsast. Mina aga nii suur peoloom ei ole, et nende tüüpidega võidu pidutseda jõuaksin ja enamasti lasen ennast kesköö paiku koju toimetada.

Meelelahutusest veel niipalju, et kolmapäeval jõudis meie kinodesse Michael Jacksoni film, mida ma väga nautisin. Eriti tore üllatus oli see, et kinosaalist väljudes leidsime MJ isiklikult fuajees esinemas! Nimelt üks kohalik noormees oli pool oma elu pühendanud MJ tantsu ja laulude õppimisele ning esitas neid nüüd taolise kirega, et raske vahet teha tema ja tõelise popikuninga vahel. Peagi kogunes ta ümber suur rahvahulk ja ei läinud kaua, kui kohalike televisioongi saabus. Hiljem kuulsin, et ta teenis selle õhtuga üle miljoni (kvaatsa muidugi)! Njaa, Michael Jackson never dies.
This is it!