Siit tuleb ilmselt mu viimane sissekanne sellelt mandrilt. Uskumatu lugu, aga minu kolm vabatahtlikku kuud on ühele poole saamas. Homme on Sambia-Karmeni viimane päev. Tahes-tahtmata, lõpud kipuvad emotsionaalseks muutuma. Kuidas saaks küll hüvastijätud lõbusamaks muuta? Ilmselt tuleb järgmist reisi planeerima hakata, et oleks, mida oodata. Eks ma siis kujutan ette, et ei jäta hüvasti vaid ikka nägemiseni.

Pühapäeval korraldati minu auks lahkumispidu. Mina teadsin, et see on Teddy sünnipäevapidu, aga osutus hoopis Teddy ja Karmeni peoks, mis oli mulle tõeliseks üllatuseks. Pidu toimus Kasuba elutoas - see sama tuba, kus me esimesed nädalad elasime. Osalejateks peale minu, Teddy ja Lucy olid meie armsad Yofo lapsed. Küll mitte kõik, sest Kasuba elutuba üle 16 lapse lihtsalt ei mahuta. Teddy oli kirja pannud terve eeskava, mille ta peo algul ette luges ning mis punkt punkti järel täidetud sai. Kõigepealt pidas kõnet Teddy, seejärel pühendas Charles laulu Karmenile. Pärast Charlsi laulu esitasid Kombe ja Grace midagi luuletuse taolist ning Mulenga pidas maha väga näitlejameisterliku kõne Hiv/Aidsi vastu võitlemisest (ta ise on 12 aastane ja Hiv-positiivne). 
Seejärel astusid väiksemad poisid üles tantsunumbriga. Ja siis pidi iga üks pidama kõnet - ütlema midagi Karmenile! Ma tundsin end suht ebamugavalt selle suure tähelepanu keskpunktis. Tänutäheks pidasin ise lõpu-kõne. Sellega üllatused veel ei lõppenud, Teddy oli mulle valmistanud kingituse ja esitles seda pidulikult - sain lõpuks oma Sambia kleidi! Lisaks veel koti ja salli ja muud sümboolikat. Ma kinkisin Teddyle natuke Eesti nänni, mis mul tema sünnipäeva puhuks hoitud oli. Peo kulminatsioon oli tortide kinkimine. Lapsed kinkisid mulle tordi, millele oli kirjutatud GOOD-BYE KARMAN! Ja Teddy sai tordi kirjaga HAPPY 26th BIRTHDAY TEDDY! JÄrgnes mõistagi fotosessioon, mis tekitab laste seas alati suurt elevust. Kõik tahavad minuga pilti teha ja siis rabavad fotoka, et pilti näha. Ja see tundub neile alati nii palju nalja tegevat. Kokkuvõttes oli väga armas ja südamlik hüvastijätu-pühapäev. Kahju ainult, et Steffi sellest üritusest ilma jäi.

Ülejäänud viimastel päevadel olen teinud igasugu viimase-korra asju. Käisin viimasel Sunday Marketil, mis on suur ja tore käsitööturg. Üritan igapäev võtta viimast Sambia toitudest - süüa niipalju nsimat ja kana, kui võimalik. Oi kuidas ma hakkan seda toitu igatsema. Esimene asi koju jõudes - otsin üles Aafrika restorani! Täna oli mu viimane pitsa-teisipäev. Teisipäeviti nimelt saab üle Lusaka kõigist pitsa-punktidest 2 pitsat ühe hinnaga, mis tähendab, et ei pea ise kodus süüa tegema. Homme loodan siiski jälle viimast nsimat süüa.

Ahjaa, eile oli erakordne päev - meil sadas vihma! Oh seda rõõmu, kui natuke sooja vett taevast alla tuli! Jalutasime mööda tänavat, vihmast tilkudes, näod naerul. Elu läks ilusamaks ja pilt selgemaks. Kuigi endiselt on jube kuum, nagu keedupotis. Minu telk-maja pidas vihmale vapralt vastu. Ainuke üllatus oli telgitäis sipelgaid - miskipärast pole turisti käsiraamatus kirjas, et vihmahooajal tulevad maa seest välja erilised sipelgad (ja ronivad läbi mu telgipõhjas oleva imepisikese augukese minu valdustesse). Otsustasin seega viimased päevad luksuslikult veeta ja end Euroopalike tingimustega harjutada - pakkisin telgi kokku ja kolisin tuppa. Tänase päeva veetsin mõistagi linnapeal viimaseid pilte tehes ning viimaks ometi oma asju kokku pakkides. See võttis niipalju aega ja energiat, et tühistasin igasugused õhtused väljakutsed, lõpetan nüüd oma viimase blogi ja lähen und vaatama.

Kui midagi erakordselt erakorralist ei juhtu, siis kirjutan järgmise sissekande juba sealt ülevalt, teie poolt maakera. Kui selles polaarkülmuses mu sõrmed klaviatuuril liiguvad muidugi…

This is it! Tervitused. Viimased KUUMAD tervitused kõigile, kes mu tegemiste vastu huvi on tundnud. Tulen ja näitan teile peagi fotosüüdistusi, andke ainult veidi aega aklimatiseeruda. 

Tänan tähelepanu eest!